TARMO SOOMERE ⟩ Maksumaksja peab teadma, mis kasu ta teaduskulutustest saab

Tarmo Soomere Foto: Konstantin Sednev

Nüüdisaegne teadus on meie teadmiste laiendamisele orienteeritud ehk keeruka ja veel tundmatu maastiku kaardistamisele suunatud äärmiselt keerukas ja samas habras ökosüsteem, kirjutab akadeemik Tarmo Soomere.

Kui võrrelda seda organismiga, on rahastamine selle energiaallikas, koostöö täidab vereringe rolli, ülikoolid on justkui lihased ja teadlased rakud. Sinna juurde käib teatav raamistus ehk teadustaristu, vananenud sõnaga infrastruktuur. See täidab teadusmaastikul paljusid rolle. Murphy seadus ütleb, et nii palju on võimalik näha lihtsalt vaadates. Silmaga eristatavad kaugused või tajutav lainepikkuste vahemik, või kõrvaga kuuldav osa helivõngetest moodustavad vaid mikroskoopilise osa maailmast. Magnetvälja või päikesepurskeid me ei taju üldse. Ehk vaid siis, kui need realiseeruvad virmalistena. Tähtede taha vaatamisest või suurte kogukondade toimimise kirjeldamisest ei saa rääkidagi.

Seadmed on radikaalselt avardanud inimkonna tajuvälja, võimaldanud tungida uskumatult kaugele igas suunas, elementaarosakeste tasemelt universumi struktuurini ja inimkonna arengu ja toimimise seaduspärasusteni välja. Neid täiendavad uued võimalused signaalide analüüsiks ja võrdlemiseks. Mida täpsemalt, kaugemale või sügavamale tahame vaadata, või mida rohkem inimkonnast teada saada, seda võimsamad peavad olema seadmed ja seda parem on nende väljundi töötlemise ja interpreteerimise võimekus.