:format(webp)/nginx/o/2016/03/04/5123447t1hccab.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/28/16450234t1h3ccf.jpg)
- Riiklik teadustaristu ja selle rahastamise keerukus.
- Humanitaarteaduste vähene rahastus Eestis.
- Väga keeruline on tunnetada avalikku hüve.
Nüüdisaegne teadus on meie teadmiste laiendamisele orienteeritud ehk keeruka ja veel tundmatu maastiku kaardistamisele suunatud äärmiselt keerukas ja samas habras ökosüsteem, kirjutab akadeemik Tarmo Soomere.
Kui võrrelda seda organismiga, on rahastamine selle energiaallikas, koostöö täidab vereringe rolli, ülikoolid on justkui lihased ja teadlased rakud. Sinna juurde käib teatav raamistus ehk teadustaristu, vananenud sõnaga infrastruktuur. See täidab teadusmaastikul paljusid rolle. Murphy seadus ütleb, et nii palju on võimalik näha lihtsalt vaadates. Silmaga eristatavad kaugused või tajutav lainepikkuste vahemik, või kõrvaga kuuldav osa helivõngetest moodustavad vaid mikroskoopilise osa maailmast. Magnetvälja või päikesepurskeid me ei taju üldse. Ehk vaid siis, kui need realiseeruvad virmalistena. Tähtede taha vaatamisest või suurte kogukondade toimimise kirjeldamisest ei saa rääkidagi.
Seadmed on radikaalselt avardanud inimkonna tajuvälja, võimaldanud tungida uskumatult kaugele igas suunas, elementaarosakeste tasemelt universumi struktuurini ja inimkonna arengu ja toimimise seaduspärasusteni välja. Neid täiendavad uued võimalused signaalide analüüsiks ja võrdlemiseks. Mida täpsemalt, kaugemale või sügavamale tahame vaadata, või mida rohkem inimkonnast teada saada, seda võimsamad peavad olema seadmed ja seda parem on nende väljundi töötlemise ja interpreteerimise võimekus.
Taristu on teaduse lahutamatu osa
Teisisõnu, teaduse areng on nüüd ainuvõimalik koos seadmete arenguga ja toob vältimatult endaga kaasa vajaduse veel täpsemate ja keerulisemate seadmete ja meetodite järele. Teadustaristu roll järjest kasvab. Ühest küljest saame tunnetada maailma üha detailsemalt. Teisest küljest on taristu võtmas kogu teadussüsteemi koos hoidva ja selle üldist kuju tagava skeleti rolli. Luuleliselt: kui «Eesti muld ja Eesti süda – kes neid jõuaks lahuta» Lydia Koidula sõnade ja Rein Rannapi muusikaga saanuks osaks eestlaste DNAst, siis seda parafraseerides võiks öelda: «hiilgav teadus ja vinge taristu– kes neid jõuaks lahuta».
Nimelt selles kontekstis tuleks lugeda riikliku tähtsusega teadustaristu toetamise määrust.[1] Taristu määratluse alla mahuvad vahendid, sealhulgas laborid, aparatuur, seadmed, teaduskollektsioonid, arhiivid, struktureeritud informatsioon või nende kompleks, ning nendega seotud tingimused, oskusteave, inimressurss, meetodid, materjalid, tegevused ja teenused, mida kasutatakse uute teadmiste loomiseks, teadmiste ülekandmiseks, vahetamiseks ja/või säilitamiseks nii avalikus, era- kui ka kolmandas sektoris. Võrreldes isegi Euroopa Liidu kõikehõlmavate kirjeldustega, on see märksa laiem vaade asjadele, milleta teadus ei saa toimida ja milleta oivaline tippteadus oleks võimatu.
Riigi vaade
Mõned neist vahenditest on sellised, mida on raske vajalikul tasemel luua, arendada ja hallata üksikutel teadusasutustel. Seetõttu kujundati 2010. aastal Eesti teadustaristu teekaart. Tehniliselt on see teatav nimistu nii tippteadusele kui ka innovatsioonile vajalike eri struktuuri, omaduste ja pakutava toe laadiga kompleksidest. Neid ühendab kolm tunnust: (i) need on olulised kogu Eesti teadussüsteemile, ühiskonnale ja ettevõtlusele, (ii) nende mastaap ja haare on piisavalt suur ning (iii) sellist taristut on mõistlik ja tõhus keskselt planeerida ja riigi poolt täiendavalt rahastada.
Teekaardi kujundamise üks sihtidest on luua tervikpilt riigile esmatähtsatest töötavatest ja loodavatest teadustaristutest. Teekaardile nimetamine ei tähenda automaatselt rahastamist. See on ühest küljest tehtava ja planeeritud teaduse kvaliteedimärk ja teisest küljest tõdemus, et tegemist on piisavalt mastaapsete ettevõtmistega, mida on mõistlik vaadelda strateegiliste otsuste tasemel. Sinna sobivad nii seadmete kompleksid, võrgustikstruktuurid kui ka liikmelisused rahvusvahelistes organisatsioonides.
Korralik taristu on kallis lõbu
Riigi tasemel tehtavates otsustes sisaldub alati poliitiline komponent. Seetõttu on oluline aduda, et riigi vaates on kõnesolev teekaart teaduspoliitiline finantseerimisinstrument. Seda on uuendatud 2014. ja 2019. aastal. Kolmes voorus välja valitud taristuid rahastati aastail 2010–2024 kokku ca 135,5 miljoni euroga. Paljud kasutajad arvavad, et need on nii Eesti teadlastele kui ka teiste tegevusalade inimestele eluliselt tähtis ressurss ja töövahend [2]. Tihti on see ainus võimalus (ilma ülisuure lisakuluta) oma tööd teha ja Eesti kui terviku arengusse panustada.
Küll aga torkab silma, kui mikroskoopiline on olnud sotsiaal- ja humanitaarteaduste osa – vaid kaks protsenti. See on ilmselge peegeldus, et meie teadvusse pole jõudnud Charles Percy Snow 1959. aastal peetud kuulus kõne, mis tuletas meelde, et Euroopa hariduses on loodus- ja kultuuriteadused lootusetult lahku läinud. Meil võib olla küll ohtralt teadmisi, kuid puudu jääb võimekusest omavahel suhelda ja tarkust ühendada. Sotsiaal- ja humanitaarteaduste taristu on küsitlused ja nende analüüs. Kvaliteetsed uuringud on kallid. Kui neid teha nii, nagu toimetavad odavlennufirmad, maksimaalselt säästes, on vältimatuks kaasefektiks Pere Sihtkapitali uuringu tüüpi skandaalid, mis õõnestavad kogu teaduse usaldusväärsust.
Ligikaudu pool teekaardile nimetatud taristute finantseeringust tuli seni Euroopa Liidu allikatest. Neid vahendeid tohib aga nüüd teadustaristusse investeerida vaid päris rangetel tingimustel. Seetõttu luuakse, arendatakse ja toetatakse riikliku tähtsusega teadustaristut nüüd peamiselt Eesti riigieelarvest. Osalt just selle tõttu koostati sel aastal täiesti uus teekaart [3], sihiga koondada eri mastaabiga võimalused ühte kanalisse, mis toimib nii rahvusvaheliste kohustuste täitmisel kui ka Eesti-siseste ülesannete lahendamisel.
Sinna nimetati 28 taristut, mis toetavad alusteadusi, tehnikateadusi, loodusteadusi, tervise- ja toiduteadusi, sotsiaal- ja humanitaarteadusi ning energeetikat. Nende seas on uurimiskeskusi, eri kohtades paiknevate seadmete komplekse, hajusstruktuure, virtuaalseid keskusi ja arhiive, e-taristuid, osalusi rahvusvahelistes laborite koostöös ja teaduskonsortsiumites, aga ka sotsiaalteaduslikes uurimisprogrammides [4].
Kas teaduse toimimine muutub?
Rahastusinstrumentide ja kanalite vahetumine on muidugi häiriv. Enamasti jaotuvad summad lihtsalt ümber, nii et tegemist ei ole väga ähvardava tondiga. Siiski on meil kujundlikult öeldes toas lausa mitu elevanti.
Eesti teadus on küll tõhus ja mõjukas, aga väike, jagatud paljude teadusharude vahel ning koosneb üsna pisikestest üksustest. Võime vaielda, kas tegemist on destruktiivse fragmenteeritusega või konstruktiivse mitmekesisusega. Mõlema interpretatsiooni puhul kummitab eksistentsiaalne oht: et võib kaduma hakata eksperimentaalteadus selle klassikalises tähenduses. Seda iseloomustab kolmeastmeline skeem: teadlane algul püstitab olemasoleva teadmise alusel hüpoteesi, siis teeb põhjapaneva katse, mille tulemused kas tõestavad hüpoteesi või lükkavad selle ümber.
Selle kontseptsiooni fookuses on seadmed või sotsiaalteadustes nende analoog – küsitlus –, ilma milleta ei saa teadus areneda. Järjest enam aga kujuneb andmete voog tsunamiks, mis teaduse arengu käiku muudab. Sageli sünnib hea teadus mitte eksperimendi planeerimise kaudu, vaid olemasolevate seadmete andmevoo vaatlemise läbi. Võetakse ette enda või kellegi teise tehtud seadmetest tulev teabevoog ja analüüsitakse seda. Uut teavet justkui ei lisandu; lisatakse vaid uut teadmist.
Nii lähevad ajas ja ruumis (ja ka teadlasrühmade vahel) lahku hüpoteesi püstitamine, eksperimendi sooritamine ja järelduste tegemine. Võimalik, et pöördumatult – aga siis hakkab teaduse arengut dikteerima see, millised seadmed valmis ehitatakse ja mitte see, millistele küsimustele vastuseid otsitakse. Teadustaristu läbimõeldud kujundamine on seega üks teaduse olemuse säilitamise fundamentaalseid tegureid.
Kus sünnib kasu?
Teadus ei ole enam ei rikaste inimeste hobi ega elustiil. Teadlaste jaoks võib see olla diagnoos või sõltuvus, aga ühiskonna jaoks peab see olema investeering. Seetõttu tahab ühiskond, tehniliselt iga maksumaksja, teada, mille poolest läheb tema elu selle kaudu paremaks, et investeeritakse teadustaristusse.
Teadustaristu Euroopa strateegia foorumi (ESFRI, European Strategy Forum on Research Infrastructures) teadustaristu soorituse jälgimise töörühm [5] on sõnastanud üheksa eesmärki, mille valguses saab vaadelda ja hinnata taristu mõju. Rühmitan need viieks.
Panus teadusliku teadmise loomisse ja säilitamisse on iga teadustööd toetava aspekti või komponendi tuumikülesanne.
Samavõrra on oluline panustada sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamisse. Teaduste akadeemia vaates on see pigem elementaarne ja ajaülene kohustus. Näiteks Prantsuse teaduste akadeemia ütleb, et tal on kahetine ülesanne, arendada teadust ja toetada riiki. Selle aspekti osakaal on järjest kasvanud selle võrra, kuivõrd on suurenenud teaduse roll innovatsioonis.
Panus innovatsiooni ja majanduse arengusse. Teadustaristu maksab järjest rohkem. Seetõttu on loogiline, et maksumaksja küsib: kuidas selle loomine või arendamine end majanduslikus võtmes ära tasub? Mida kallim, seda suurem võiks olla selle potentsiaal nn surmaoru ületamiseks fundamentaalteaduse ja majanduse vahel.
Panus teadmispõhise, informeeritud poliitika kujundamisse. Muidugi peavad poliitikaotsused tuginema parimal teadmisel. Loogiline on ka see, et mida rohkem otsustajad maailmast teavad ja mida paremini orienteeruvad, seda paremaid otsuseid tehakse.
Panus talentide kasvatamisse. Suured taristud on kujunenud teaduse järelkasvu koolituskeskuseks. Järgmine põlvkond mitte ainult ei õpi teooriat, vaid omandab ka professionaalsed käelised oskused. Seda tüüpi koolitus on hea taimelava uute tippude kasvamiseks.
Sädeleva teaduse mõju
Suurte taristute mõju ulatub kaugemale, nii kõrgharidusse kui ka kunstiloomesse ja kultuurikandjate innustamisse, nagu Euroopa tuumauuringute keskus CERN on demonstreerinud. Ulatub isegi looduskaitsesse, roheleppe realiseerimisse, digiühiskonna arengusse ja veel paljudesse valdkondadesse.
Loomulikult ei pea sõnastatud sihid olema kõigi teadustaristute puhul ühed ja samad või sama kaalu ja järjestusega. Paar neist on siiski alati esikohal: oivalise teaduse sünd ja teadussüsteemile – ja veel parem ka vingeid tooteid planeerivatele ettevõtetele – osutatud teenused. Eestis on need kaks praegu lahutatud. See, kuidas sünnib taristust oivaline teadus, tuli selgeks teha teekaardile nimetamise taotluses. Kui kõik läheb nii, nagu planeeritud, eraldatakse spetsiifiliste teenuste väljatöötamiseks teekaardile nimetatud taristutele lisaraha. Selles võtmes peaks teadustaristud ideaalis kujunema tippteaduse väravaks ettevõtlusse ja tööstusse.
Ebatraditsioonilised taristud
Taristu identiteet ja eesmärkide formuleerimine on suhteliselt selged neil, kes ehitavad ja haldavad unikaalseid seadmeid. Virtuaalsed taristud ja rahvusvahelise koostöö konsortsiumid võivad selles osas olla raskustes. Enamasti tuleb neil ületada viis probleemide pundart [6].
Alustuseks peavad nad laiendama klassikalise teaduse infrastruktuuri määratlust. Umbes nii, nagu on ülal esitletud Eestis tehtud riikliku tähtsusega teadustaristu teekaardi määruses. Neil, kes kuulevad sõna taristu, seondub see tavaliselt ehitiste või seadmetega. Või siis äärmisel juhul raamatukogu või mingi erilise andmebaasiga. Rahvusvahelise koostöö konsortsiumid ja teised hajusalt paiknevad taristud peavad näiteks põhjendama, et eri riikide pingutuste koordineerimine mingis vallas pakub suurt lisaväärtust.
Ah et kust tuleb lisaväärtus? Lihtne näide transpordist. Tallinn-Tartu-Riia rongiliini käivitamiseks tuleb Eestis sõitvad rongid sertifitseerida ka Lätis. See on kallis ja võtab aega. Selle peale ei ole mitukümmend aastat mõeldud, et naaberriigid võiks seda transpordivõrku koos arendada, mille nad nõukogude ajast ühtemoodi päranduseks said. Üheskoos toimetamine teeb sellised asjad kiiremaks ja odavamaks. Teadusmaastiku kontekstis tähendab see, teadustöö läheb tõhusamaks.
Kui see tehtud, tuleb ära veenda rahastajad, kes on seni süsteemi eri osasid toetanud ja kellel võib olla üpris erinev arusaam, mis on üldine hüve, ning kellel on vahel ka radikaalselt erinevad missioonid ja strateegilised eesmärgid. Selliste taristute vedajatel peavad seega olema lausa une pealt käepärast väga head argumendid äärmiselt erinevate osapoolte jaoks.
Kui mõte juba jõudis osapoolte juurde, küsivad nemad kindlasti oma vaatekohast lähtudes, miks peab näiteks bioinformaatika ressursse harmoneerima rahvusvahelisel tasemel. Järsku piisab, et tehakse head tööd oma riigi tasemel? Järsku mõni teine hakkab meie andmete pealt kasu lõikama? Tahaks näha ühiskondlikku kasu ja korralikku tulu/kulu suhet. Kohalikud omavalitsused küsivad, kas midagi läheb süsteemis paremaks või kas puhast ja suurt lisaväärtust loovat tööstust tuleb juurde. Iduettevõtjad tahavad kuulda argumente, mis kõnetaks investoreid.
Ei saa üle ega ümber indikaatoritest. Parafraseerides Georg Boxi: kõik indikaatorid on valed, aga mõned on kasulikud [7]. Väga keeruline on arvude taga tunnetada avalikku hüve. Enamasti pole selleks piisavalt ei andmeid, metoodikat ega võimekust ehitada indikaatoritest mõjuvat lugu. Seetõttu peavad uut tüüpi taristute eestvedajad sageli orienteeruma ebatavalistele narratiividele. Näiteks demonstreerima, et paljud väikeettevõtted kasutavad nende ressursse oma ärimudeli kujundamiseks.
Lõpuks, edukad hajustaristud on osanud ehitada üles oma tegemiste mõju hindamise tõhusa ja näitliku süsteemi, kasutades nii formaalseid indikaatoreid kui ka sisulisi aspekte, andes sisu ja väljast nähtava väärtuse ka sellistele teadustöö aspektidele, nagu mentorlus või teadmussiire. Näiteks selle kaudu, kuidas need komponendid mõjutavad inimeste õppimiskõveraid ja selle kaudu loovad väärtust. Sest see viimane, väärtusloome, on nii teadustaristu kui ka kogu teaduse olemasolu ülim siht.
Ettekanne konverentsil TeadusEST 2024: teadustaristu: kellele ja miks? 12.12.2024
[1] Riikliku tähtsusega teadustaristu toetamine. Haridus- ja teadusministri määrus 28.09.2023 nr 36. Riigi Teataja, I, 04.10.2023, 6, https://www.riigiteataja.ee/akt/104102023006?leiaKehtiv
[2] Kivistik, K., Toomik, K., Kaldur, K., Jurkov, K., Järvela, S. 2024. Teadustaristu kasutuskogemuse uuring. Balti Uuringute Instituut, Tartu
[3] Soomer, S., Tamm, P., Lättekivi, K. 2024. Eesti teadustaristu teekaart. Roadmap for Estonian Research Infrastructure. Eesti Teadusagentuur, https://etag.ee/wp-content/uploads/2024/01/Teadustaristu_teekaart_kogumik-2024.pdf
[4] Soomere, T. 2024. Teaduse strateegiline tugi. Sirp, 39(4014), 18.10.2024, 36–37, https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/teaduse-strateegiline-tugi/
[5] Kolar, J., Lutz, G., Angelieva, K., Angelis, J., Brecko, B., Chamberlain, M., Guiet, E., Karayannis, F., Plaskan, J., Ryan, M., Sobczak, D., Wenzel-Constabel, P. 2023. ESFRI Policy Brief on Assessment of Impact of Research Infrastructures. June 2023 https://doi.org/10.5281/zenodo.8091632
[6] Martin, C.S., Repo, S., Márquez, J.A., Blomberg, N., Lauer, K.B., Sitjà, X.P., Velek, P., Melo, A.M.P., Stansberg, C., De Leo, F., Griniece, E., Rothe, H., Petryszak, R., Smith, A., 2021. Demonstrating public value to funders and other stakeholders-the journey of ELIXIR, a virtual and distributed research infrastructure for life science data. Annals of Public and Cooperative Economics, 92, 497–510, https://doi.org/10.1111/apce.12328
[7] Parafraas George Boxi kuulsast lausest: Kõik mudelid on valed, aga mõned on kasulikud