/nginx/o/2012/04/20/1065590t1h6800.jpg)
Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) juhatuse liikme Hanno Tombergi sõnul lähtuvad erakanalid riigikogu kultuurikomisjonile läkitatud kaebekirjas vääratest alustest ja kirja saatmise tegelik põhjus on erakanalite kahanenud turuosa. Postimees avaldab Tombergi kirja muutmata kujul.
«Eraringhäälingute liidu kiri riigikogu kultuurikomisjonile sisaldab valesid ja on üles ehitatud ebaõigetele alustele.
Rahvusringhääling on toiminud viis aastat rahvusringhäälinguseaduse järgi, mis näeb ette reklaami ja sponsorteabe edastamist ainult juhtudel, kui see kaasneb ülekandeõiguste omandamise lepingutega. Vastav seadusesäte lisati ringhäälinguseadusele selleks, et Eesti televaatajad ja raadiokuulajad saaks osa laiast valikust rahvusvahelistest kultuuri- ja spordisündmustest ning nendest kodustest sündmustest, mis eraringhäälingut ei huvita.
Ka nendel juhtudel, kui eraringhäälingu huvi olümpiamängude vastu on olemas, puudutab see ainult suurema vaatajahuviga alasid nagu kergejõustik ja korvpall ning mitte selliseid Eestile olulisi spordialasid nagu vehklemine või sõudmine. Lisaks ei soovi eraringhäälingud kajastada olulisi Eestis toimuvaid rahvaspordiüritusi, küsides raha nende eetrisse paigutamiseks.
Tänane piiratud spordialade valik erakanalites ja keskendumine eelkõige maailmaspordile, ei võimalda eraringhäälingute kaudu kohalike spordialaliitude eesmärke kõige paremini täita.
Seetõttu on mitmed spordialaliidud, nagu jalgpalliliit, korvpalliliit, kergejõustikuliit ja ujumisliit valinud oma partneriks Eesti Rahvusringhäälingu. Koos teleülekannete näitamisega kaasnevad ka alaliitudel kohustused oma toetajate ees.
Viimased soovivad saada väljundit oma sponsor- ja reklaamteabele, mis on ülekandeõiguste loovutamise eeltingimuseks. Nimetatud summad kuluvad ainult osaliselt ülekandeõiguste teostamiseks, osa jääb alaliitude tegevuse toetamiseks.
Võin kinnitada, et rahvusringhääling ei teeni nimetatud ülekandeõiguste pealt ega vahenda kokkuleppeid alaliitude toetajatega. Rohkem kui 90 protsenti ülekandeõiguste kuludest kaetakse rahvusringhäälingu enda eelarvest.
Tänavusuviste suurvõistluste, Euroopa jalgpallimeistrivõistluste finaalturniiri ja Londoni suveolümpiamängude juures pole Eesti spordialaliitude toetajaid ega nende sponsor- ja reklaamteavet. Viimast ei luba ka EBU sõlmitud lepingud vastavate ülekannete näitamiseks Eesti territooriumil.
Rahvusringhääling on jätkuvalt vähendanud reklaami ja sponsorteabe mahtu oma programmides ja tegemist on pigem erandi kui reegliga. ETV ja ETV2 programmimahust moodustavad reklaam ja sponsorteave 0,04 protsenti, mis ei vasta kuidagi eraringhäälingute liidu juhatuse liikme Urmas Oru väitele miljonitesse eurodesse küündivast saamata jäänud reklaamitulust.
Rahvusringhääling ei müü ega vahenda reklaami, mistõttu eraringhäälingute väited agentuuride kasutamisest reklaami vahendamisel rahvusringhäälingusse on alatud. Ühtlasi taunib rahvusringhäälingu juhatus jätkuvalt igasugust tegevust sellel suunal, kus tootmisfirmad küsivad reklaami sildi all raha oma projektide rahastamiseks.
Otsus eranditest loobumiseks ja reklaami ning sponsorteabe täielikuks väljaviimiseks rahvusringhäälingust, mõjutab eelkõige spordi- ja kultuuriürituste korraldajaid, mitte Eesti Rahvusringhäälingut. Oma eelarvest oleme tänavu valmis katma kõiki olulisemaid sündmusi, kuid sündmuste valik koos rahvusringhäälingu eelarve pideva langusega suhtena sisemaisesse kogutoodangusse jääks kindlasti ahtamaks.
Ebaõige on ka väide, et rahvusringhäälingu juhtkond on teinud riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku reklaamipiirangute kaotamiseks. Tegelikkuses on rahvusringhääling soovinud saada selgust edastatava reklaami- ja sponsorteabe mahu osas ja piirata seda ajaliselt.
Eraringhääling on kultuurikomisjonile saadetud kirjaga sattunud ise «vanade harjumuste» kütkesse, luues pildi rahvusringhäälingust kui monstrumist, kes takistab nende tegevust reklaamiklientide võitmisel.
Tegelikult on kultuurikomisjonile läkitatud kirja põhjuseks 2012. aasta esimeses kvartalis kahanenud reklaamiturg ja eratelekanalite vähenenud turuosa. Viimane sõltub aga programmipoliitikast ja ka vaatajate väsimusest üheülbalisest meelelahutuslikust teleprogrammist.»