AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Igatsev tagasitung (v)algusesse

Jaan Kaplinski «Tule tagasi helmemänd» (1984) Foto: Raamatukoi

Advendiaja hämaruses, millele vastukaaluks süüdatakse lootuse küünlad, on õige aeg taas lugeda Jaan Kaplinski (1941–2021) laulude kogu «Tule tagasi helmemänd» (1984), mis ilmus esmakordselt nelikümmend aastat tagasi, kirjutab kirjandusteadlane ja emeriitprofessor Rein Veidemann.

Osa Kaplinski mahukast loomingust, mida see kogu esinduslikult koondab, on Hasso Krull liigitanud lauludeks. Kui loetleda mõne luuletuse algusridu, nagu merevaigu tükikesest inspireeritud nimiluuletuses «Tule tagasi metasekvoia» («Teisest aegilmast siia sadand/tumm kollane päikeselaik») või luuletuses «Aeg» («Aeg käib vanas seinapalgis/vaikse tiktak-sammuga./Suure häälega ta pole,/kuid on suure rammuga») või värsiridu «Valgus ei saagi vanaks/valgus on ikka uus/valgus on see mis paistab/kaugel tunneli suus» või «Kes see pani kaks vaest peni/ühe keti otsa/köitis penid ühte seni/kuni üks saab otsa» –, siis lugedes meenub, et ollakse neid ka viisistatult kuulnud. Või kui ka pole, on ometi tajutav värssides endis mingit ringmängu saatvat laululis-rütmilist hoogu.

Jätkakem viimati tsiteeritud luuletusega, märkamaks lõplikkuse ringikujulist esitust, seejuures sõna «ots» homonüümiat: «kes see kahed pastlad pani/talveks kapi otsa/ja nad jäävad sinna seni/kuni talv saab otsa//keegi oli veel kes pani/joonele kaks otsa/nemad jäävad ühte seni/kuni kõik saab otsa.» Selleski lihtsas laulukeses avaldub luuletajale üdiomane, millest Märt Väljataga kirjutab Kaplinski «Valitud luuletuste» (2021) järelsõnas. Varasemate, loitsimist ja lovesse tõusmist kandvate luuletuste «asemele on tulnud tasased vaatlused, mis viivad sageli ikkagi välja epifaaniateni, ilmutuslike ajatäppideni, milles igavik tungib argipäeva».