Mari-Liis Ummik ⟩ Üliodavate vidinate ostuparadiis või petuskeem tuleviku arvelt?

Eestis plastireostus nii väga silma ei jää, kuid paljudes riikides on olukord katastroofiline. Reostunud on ookeanid, jõed, järved ja hektarite kaupa maapinda sinna kuhjunud plasti prügimägedega. Fotol on plastprügi Parañaque'i linna ühel tehissaarel, Vabaduse saarel, Filippiinidel. 15. juuli 2019. Foto: ELOISA LOPEZ / REUTERS / Scanpix

Erinevalt kliimamuutustest ei saa plastireostuse üle olla arutelu, kas see on inimtekkeline või ei. Plastireostus on inimtekkeline ja selle visuaalne külg on kõigile näha, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli doktorant–nooremteadur Mari-Liis Ummik.

Äsja lõppes must reede, mis tegelikult oli lausa must nädal. Jõulud on täies hoos, poed on täis värvilisi ja vilkuvaid esemeid. Reklaamid ja allahindlused kutsuvad inimesi haarama kaasa ebavajalikke tooteid. Kindlasti kulub mõni uus küünlajalg või kuuseehe kellegi kingikotti ära ja see maksab ju ainult paar eurot.

Erinevalt kliimamuutustest ei saa plastireostuse üle olla arutelu, kas see on inimtekkeline või ei. Plastireostus on inimtekkeline ja selle visuaalne külg on kõigile näha. Plasti tootmine on suurenenud rekordkiirusel. Plasti tootmisega alustati 1950ndatel ja kui 1990ndateks oli tootmine 100 miljonit tonni aastas, siis tänaseks on see üle 400 miljoni tonni. Eestis plastireostus nii väga silma ei jää, kuid paljudes riikides on olukord katastroofiline. Reostunud on ookeanid, jõed, järved ja hektarite kaupa maapinda sinna kuhjunud plasti prügimägedega. Ja see on ainult jäämäe tipp. See, mida me silmaga ei näe, on veelgi hullem – plastiga kaasnev kemikaalide reostus.