Raul Parts ⟩ Valitsuse majanduspoliitika kui «Kreisiraadio» sketš

Kuna hinnatõus Eestis ei taltu ning ka palgatõusu pole oodata, siis jääb Eesti inimeste rahakott üha õhemaks. Foto: Arvo Meeks

• Eesti valitsus tõstab makse, aga peaks olema vastupidi.
• Eesti hinnad on ühed kõrgeimad Euroopas.
• Majandust ei saa juhtida ideoloogilistest dogmadest lähtudes.

Majandusraskustes vaevlevat Eestit peaksid juhtima eksperdid, mitte töökogemuseta poliitikud, kirjutab TLÜ majanduspoliitika õppejõud Raul Parts.

Käesoleva nädala majanduspoliitika ainekursusel rääkis üks Eestis elav ja õppiv välistudeng, et viimase kümne aasta jooksul on ta elanud kuues Euroopa Liidu liikmesriigis, teeninud enam-vähem pidevalt keskmist palka ning kõige vaesem on ta hetkel oma keskmise palgaga just nimelt Eestis. Järgnenud arutelus pidin tõdema, et ma ei oskagi öelda, miks on valitsus otsustanud ühiskonna rikkaks maksustada, eirates seejuures juba aastaid ettevõtjate, erialaekspertide ja mitmete ökonomistide soovitusi.

Kümme kvartalit kestnud majanduslangus on viinud inimeste ostujõu tagasi 2020. aasta tasemele ning kui parafraseerida kunagist «Kreisiraadio» sketši pensionäridest, siis tulenevalt «ekspertidest» koosneva valitsuse majanduspoliitilistest otsustest hakkab nälg veelgi enam näpistama ja ajad lähevad väga raskeks.

Halva mängu juures teevad aga poliitikud ja mõningad analüütikud juba pikemat aega head nägu ning räägivad juba mitmendat kvartalit, et majanduslanguse põhi on käes ja uuel aastal on oodata juba majanduskasvu. Majandus võib tõepoolest uuesti kasvama hakata, kuid seda mitte Eesti viimaste aastate valitsuste majanduspoliitiliste otsuste tulemusel, vaid Eestist sõltumatute tegurite, näiteks väliskaubanduspartnerite nõudluse suurenemise tõttu.

Siiski tasub tähele panna, et viimane (2. detsembri) euroala ostujuhtide indeks on novembriga võrreldes sama madalal tasemel, mis viitab jätkuvale ebakindlusele Euroopa majanduses. Samuti kimbutavad Euroopa suurimat majandust Saksamaad struktuursed probleemid nii energeetikas kui ka töötlevas tööstuses. Euroopa konkurentsivõime võrreldes USA ja Hiinaga langeb ning kõikvõimalikud Euroopa Komisjoni ellu kutsutud «pöörded» võivad Euroopa majandust tulevikus veelgi nõrgestada, ähvardades muuta Euroopa muu maailmaga võrreldes enklaaviks, mis iseennast vaeseks ja konkurentsivõimetuks reguleerib.

Mainitud probleemidele ei ole ka kiireid lahendusi ning senine Euroopa valitud tee on viinud meid olukorda, kus ameeriklaste reaalpalk oli ostujõu pariteeti arvestades 2022. aastal suisa 35 protsenti kõrgem kui eurooplastel. Samuti investeerivad Euroopa ettevõtted üha rohkem Ameerikasse, põhjuseks nii sealse valitsuse pakutavad investeerimisskeemid kui ka Euroopat kimbutavate struktuursed probleemid. Kõrged energiahinnad, ülereguleeritus ning tarneahelate nõrkus on pannud Euroopa ettevõtted avama tootmis- ja arendusüksusi Ameerikas ning Aasias. Seejuures on kurb ka tõik, et ettevõtted ja rahvusvahelised suurkorporatsioonid ei otsi konkreetselt rohelist energiat, vaid eelkõige odavat energiat.

Halva mängu juures teevad aga poliitikud ja mõningad analüütikud juba pikemat aega head nägu ning räägivad juba mitmendat kvartalit, et majanduslanguse põhi on käes ja uuel aastal on oodata juba majanduskasvu.

Eesti valitsus seejuures on viimased aastad küllaltki jõuetult pealt vaadanud, kuidas majandust on räsinud euroala kõrgeim inflatsioon kombineerituna euroala suurima majanduslangusega. Valitsuste tegemata jätmine ja faktide kas teadlik või pahatahtlik eiramine nii energiatoetuste, pankade kasumi maksustamise kui ka üldiste maksutõusudega seoses on langetanud Eesti ostujõu viimastel aastatel Euroopa Liidus tagantpoolt viiendaks. Irooniline, arvestades tõika, et pidime jõudma hoopis Euroopa viie rikkaima sekka.

Piinlik on selle kõige juures ka majandusministri sõnum, et ta ei oska ostujõu langust kommenteerida, kuna ei ole vastavat statistikat näinud, ning et tegelikkuses läheb inimeste elu paremaks. Majandusminister eirab kas teadlikult või pahatahtlikult fakte, kuna uueks aastaks planeeritud maksutõusud kiirendavad inflatsiooni ja vähendavad netopalga reaalkasvu. Väljakuulutatud maksurahu eksisteerib ka vaid sõnades, kuna järgnevatel aastatel tõusevad lisaks maksudele 2028. aastani pidevalt aktsiisid, mis samuti Eesti üldist hinnataset negatiivselt mõjutavad.

Pangamaks, mis on end poliitikute ja pankurite hoiatavate sõnumite kiuste teistes riikides õigustanud, on ilmselt paljudele selle vastu võidelnutele pinnuks silmas, kuid näitab ilmekalt, et majanduspoliitilisi otsuseid ei saa teha pelgalt poliitiliste loosungite tasandil, vaid otsused vajavad sõltumatuid mõjuanalüüse ja ideoloogilised tõekspidamised tuleb parimate valikute tegemise juures ukse taha jätta.

Ostujõu langus, kõrge inflatsioon ning tõusnud sisendhinnad tähendavad nüüd seda, et näiteks riided ja jalatsid on Eestis 18,6 protsenti Euroopa Liidu keskmisest kallimad ning toit 9,3 protsenti Euroopa Liidu keskmisest kallim. Elektrihind on küll oma paari aasta tagusest tipust langenud, ent on siiski kõrgem kui meie põhjanaabritel ja ka meie konkurentidel Kesk-Euroopas, nagu Poola, Slovakkia ja Sloveenia. Nüüd on ka ausalt tunnistatud, et elektrihinna langust ei ole poliitiliste valikute tõttu ette näha, ning selles osas kaotab Eesti oma konkurentsivõimet naabritele veelgi.

Teisipäevases Kuku raadio hommikuprogrammis arutles majandusminister sellegi üle, et Eesti valitsus ei juhi majandust ega kirjuta kellelegi ette, kuidas peab äri ajama ja mida tarbima. Kahjuks ei ole austet ministril ka seda väites arusaama valitsuse ega Euroopa Komisjoni rollist tänapäeva majanduses. Näiteks ütleb meile Euroopa Liit väga konkreetselt, milliste autodega me võime sõita, milliseid toiduained tarbida, mismoodi toodetud riideid kanda ja millist energiat kasutada. Ilmselt peavad tulevikus kodanikud teatud laiuskraadidest kõrgemal hakkama talvel kohustuslikus korras mütsi kandma, kuna risk haigestuda on liiga suur ning inimesed ei oska selle riskiga arvestada.

Igasugustele bürokraatia vähendamise programmidele ja nende läbikukkumisele olen ka ise varem ERRis viidanud ning kuigi plaan ja ambitsioon on ka uuel valitsusel kahtlemata õiged, muudab senine ebaõnnestumiste jada skeptiliseks ja tekitab küsimuse, miks peaks nüüd õnnestuma miski, mis viimased 15 aastat on läbi kukkunud.

Kas ei oleks lõpuks aeg, et riiki hakkaksid juhtima ennast tõestanud eksperdid, mitte ilma erialase hariduse ja praktilise töökogemuseta karjääripoliitikud, kes otsuste tegemisel lähtuvad vaid poliitilistest tõekspidamistest ja iganenud dogmadest?

Nordica on selle ilmekas näide – selle loomise juures seisis majandusminister, kes nüüdseks on saanud peaministriks. Mis kinnitab meile, et Eestiga ei juhtu nagu meie rahvusliku lennufirmaga – ühel hetkel tuleb lihtsalt tuled kustutada?