Raul Eamets ⟩ Tuulepargid ilma tööstuseta on lihtsalt ilus muinasjutt

Fotol meretuulepark Taanis. Foto: Andrus Karnau

Rajatavad tuulepargid nõuavad ka energiamahuka tööstuse tekitamist, kirjutab Bigbanki peaökonomist Raul Eamets.

Eelmisel nädalal küttis kirgi kliimaeesmärkide karmistamine aastaks 2040. Valitsus kinnitas Eesti seisukohad Euroopa Liidu eesmärgi ettepaneku kohta, mille kohaselt tuleks 2040. aastaks vähendada CO2 heidet 1990. aasta tasemega võrreldes 90 protsenti, seda tingimusel, et lubaduse elluviimiseks on olemas ka vajalik tehnoloogia. Kliimaministeeriumi hinnangul ei ole Eestil võimalik täita Euroopa Komisjoni soovitust, kui uusi tehnoloogiaid kasutusele ei võeta. Nagu kliimateemade puhul tihti juhtub, jagunevad arvamused kahte leeri: ühelt poolt väidetakse, et 90-protsendiline vähendamine on peaaegu saavutatud, teiselt poolt peetakse seda eesmärki täiesti ebarealistlikuks.

Sellises debatis väärib tähelepanu ka teine oluline teema. Nimelt oleme harjunud mõttega, et Liivi lahte rajatavad suured meretuulepargid toovad kaasa massiivse rohelise elektri tootmise kasvu ning osa (PR) inimeste väitel ka elektrienergia hinna alanemise. Siiski on mitmed eksperdid hoiatanud, et ilma salvestusvõimsuste või varustuskindlust tagavate alternatiivsete elektritootmisevõimsusteta (tuuma- ja gaasijaamad), võib tuuleenergeetika hüppeline kasv põhjustada suure hinnakõikumise ja kokkuvõttes kõrge hinna.