JUHTKIRI ⟩ Türanni kuulsusetu lõpp

Päeva karikatuur, 9. detsember. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Assadi langemine annab hoobi Venemaale ja Iraanile.
• Režiimi vastupanu jäi tagasihoidlikuks.
• Süüria uued juhid pärinevad islamirühmituste hulgast.

Süüria diktaatori Bashar al-Assadi langemine tuli paljudele kui välk selgest taevast.

Üle poole sajandi püsinud režiimi, mille nüüd kukutatud juht päris 2000. aastal oma isalt, kokku varisemises oli tegu paljude asjade kokkulangemisega. Esiteks, diktatuurid ongi olemuslikult haprad.

Vaid mõni nädal enne Süüria kodusõja puhkemist 2011. aastal sai Londonis arstiks õppinud Assad, kellest tema võimuperioodi alguses loodeti demokraatlikku reformijat, istuda koos abikaasaga Damaskuses välikohvikus ilma mingi nähtava ihukaitseta. Ootamatult kiiresti oli aga tema režiimi püsimine suures ohus. Erakordse jõhkruse ja teiste türannide, Venemaa Vladimir Putini ja Iraani ajatollade abil suutis ta vastuhaku alla suruda ja kodusõda viimastel aastatel külmutatud seisus hoida.

Ent vahepeal sattusid raskustesse tema toetajad. Venemaa sõdib Ukrainas ega suutnud Süürias enam endisel hulgal vägesid hoida. Iraan ning tolle sabarakud Liibanonis ja Gazas on aga saanud tõsiseid hoope Iisraelilt, pärast möödunud aasta 7. oktoobri Hamasi terrorirünnakut toimunud vastulöökide käigus. Assad avastas end järsku üksi.

Assadi kaotus tähendab ilmselt Venemaale olulise tugipunkti kaotamist Vahemeres.

Türgi poolt toetatud mässulised nägid enda võimalust ja asusid kiirele pealetungile. Süüria valitsusvägede võitlusvaim osutus napiks ja venelaste toetusest ei piisanud. Paari nädalaga langes pealinn Damaskus.

Assadi saatus on teadmata, aga selge on, et sellisena pole teda suurt kellelgi vaja.

Süürlased loodavad nüüd muidugi parimat. Võimule tulnud mässuliste seas on juhtival positsioonil Al Qaeda liitlaste seast välja kasvanud islamirühmitus, mida USA liigitab terroristide hulka. Süürias on arvukalt rahvus- ja usuvähemusi, kes vaatavad ilmselt uute võimude suunas üpris pelglikult.

Meile on muidugi hea uudis, kui Venemaal on üks liitlane vähem. Assadi kaotus tähendab ilmselt Venemaale olulise tugipunkti kaotamist Vahemeres. Järjekordne tõsine hoop on see ka Iraanile.

Meile annavad Süüria sündmused lootust, et sarnasel moel võib järsult variseda ka Putini diktatuur. Enam kui sajand tagasi tundus ka tsaarivõim päris püsiv.