Süüriat kümne päeva (27.11–7.12) jooksul tabanud välkkiirete muutuste mõistmiseks tuleb silme ees hoida mällu kinnistunud kaarti, millel kujutatud piirkonnad, mis olid Assadi režiimi, Türgi, Hayat Tahrir as-Samsi ehk ekskalifaadi meeste, kurdide autonoomia, nn Vaba Süüria armee ja USA (lõunas Taif ja nn Eufrati-tagune) kontrolli all, kirjutab Toomas Alatalu.
TOOMAS ALATALU ⟩ Putinit löödi tema enda relvaga
Pluss eraldi märgitult veel kaks Venemaa sõjabaasi ja Israeli okupeeritud Golani kõrgendikud. Sealjuures kõikjal peremehetsesid relvis mehed. Säärane jõudude paigutus püsis viimased 8–13 aastat, kui lähtuda 2011. aastal lõunas Daraas puhkenud ülestõusust, mis veriselt maha suruti ja islamikalifaadi keskuse Raqqa maatasa tegemisest 2015. aastal. Arusaadavalt need mõjupiirkonnad omavahel ei suhelnud või siis tegid seda ainult hetkevajaduse sunnil. Lisame sellele pinged ja vaatamisvalud, mida alates oktoobrist 2023 on süürlastele pakkunud naabruses ehk Gazas, Läänekaldal, Liibanonis käiv sõjategevus, ent ka Iisraeli pidevad õhurünnakud Süüriale endale ja Iraanile. Seda kõike võidu teadmisega sõjategevusest Ukrainas ja selle toetamisest-mittetoetamisest.