Jevgeni Krištafovitš: lõimumine versus separatism

Jevgeni Krištafovitš Foto: Erakogu

Otsustajad peavad mõistma, et ühiskonna lõimumine on julgeolekupoliitika keskne osa ning meeldivam ja odavam on investeerida lõimumisse, kui pärast võidelda separatismiga, kirjutab Jevgeni Krištafovitš, noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse esimees.

Värske integratsiooni monitooring näitas, et täielikult integreerimata inimeste osakaal on suurenenud. Samas kasvab ka nende muulaste hulk, kes oskavad eesti keelt, aga suhtuvad kriitiliselt Eesti riiki ja selle institutsioonidesse.

Nädala eest tutvustas kaitsepolitsei oma aastaraamatus, kes ja kuidas üritab tekkinud olukorda ära kasutada, et rohkearvulise muukeelse elanikkonna abil muuta Eesti sisepoliitikat ning tüürida meid tagasi Moskva mõjusfääri.

Aastaraamatu järgi on selle peategelane, Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart, olnud alati aus ja tubli Venemaa saatkonna käsualune, kes aitas omalt poolt agaralt kaasa kaasmaalaste poliitika läbiviimisele.

Usaldusväärne tegelane oli ta juba siis, kui viis Eesti noori Seligeri järve äärde Putini-meelsesse noortelaagrisse, kus neile räägiti ajaloovõltsimistest Balti riikides ja oranži revolutsiooni ohust Venemaale – taustapildiks teivaste otsa torgatud «Venemaa vaenlaste» ja ajaloovõltsijate (Laar, Ansip, Kelam) pead, kel pähe pandud haakristiga natsimütsid.

Saatkonna huvisid teenib Kõlvart ka praegu, kammides koos endiste Öise Vahtkonna aktivistidega läbi pealinna vene koole ja survestades neid boikoteerima üleminekut osalisele eestikeelsele aineõppele.

Kaitsepolitsei hinnangul on Venemaa kaasmaalaste poliitika eesmärgiks nn lähivälismaal teatud inimrühmadega manipuleerides nende asukohariigi suveräänseid otsuseid mõjutada ja oma probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Erinevates riikides tegutsevad «kaasmaalased» erineva intensiivsusega, sõltuvalt sellest, kus on probleemsem poliitiline ja majanduslik olukord ja seetõttu ka kergem allutada valitsust oma manipulatsioonidele.

Balti riikidest on praegu kõige haavatavam Läti, kuhu on ka suunatud Moskva peamised rünnakud, olgu selleks siis keelereferendum või selle kõrval pisiprovokatsioonina tunduv ebaseaduslik kampaania tänavasiltide asendamiseks venekeelsete vastu Riias ja Latgales.

Märtsi alguses toimus Simferopolis Eesti meedias kahetsusväärselt vähe tähelepanu pälvinud seminar «Vene keel: Euroopa tasemel staatuse omandamine. Kogemus ja perspektiivid», mille korraldajaks oli Krimmis tegutsev separatistlike maailmavaadetega organisatsioon Vene Ühtsus.

Aukülalisena võttis seminarist osa riigikogu liige Yana Toom. Vene peakonsuli Vladimir Andrejevi valvsa pilgu all rääkisid oma kogemustest vene keele küsimuse kaudu poliitika mõjutamisest aga seekord peamiselt Lätist tulnud vene äärmuslased.

Veel kord sai selgeks, et Moskva soodustab Eesti, Läti ja Ukraina vene separatistide koostööd ja nende kogemuste vahetamist. Sest täna oli vapratel «kaasmaalastel» vaja korraldada rahvahääletus Lätis, homme võib aga eesmärgiks olla Krimmi eraldumine Ukrainast või mõni samavõrd huvitav stsenaarium Eestis. Putin naaseb Kremlisse ja surve «lähivälismaale» kahtlemata kasvab.

Nagu rõhutas seminaril osalenud Läti Kremli meelse erakonna Ühtsuse Keskus esindaja Jekaterina Krivtsova, oli keelereferendumi peamiseks eesmärgiks ühendada venelasi ja näidata, et nad ei ole läinud Läti poolele üle. Sellest vaatenurgast pole hääletustulemus – 25 protsenti poolthääli – sugugi paha.

Meie Yana Toom ei olnud sellise hinnanguga aga nõus ja märkis – minu meelest täiesti õigustatult –, et keelereferendumist polnud poliitiliselt mingit kasu, sest formaalselt ei ole status quo muutunud. Tema ja ta võitluskaaslased Eestis eelistavad samu eesmärke taotledes hoopis väikeste edude taktikat, kasutades oma ametlikku staatust parlamendis ja kohalikes omavalitsustes.

Kas meil on üldse õigus neid takistada? Nende tegevus mahub Eesti põhiseaduse piiridesse, Toomil ja Kõlvartil on rahva mandaat, nad ei ole kunagi varjanud, et neil on kontaktid Venemaaga ja selle valitsusega ning et nad teenivad nende huvisid. Keskerakonnal on ju ametlik leping Ühtse Venemaaga – milles siis küsimus?

Samas, rahval on õigus teada, et Tallinna abilinnapea, lisaks ta kahtlastele sidemetele minevikus, käib praegugi aktiivselt läbi Venemaa diplomaatidega ja Vene riigi poolt varjatult rahastatavate äärmuslike ühendustega, nagu Naši.

Tuleb nentida, et sellele vaatamata ei suuda ta üksi pärssida kogu Eesti lõimumispoliitikat, ka koos Yana Toomiga mitte. Kogu tekkinud olukorra tuum peitub aga selles, et meie riik ise on käega löönud lõimumisteemale, pidades seda suisa teisejärguliseks, aidates aga seeläbi Venemaal tugevdada oma viiendat kolonni siin juba noorte, eesti keelt oskavate inimeste arvelt.

Miks on ometi nii, et Lätis läksid paarsada muukeelset gümnaasiumi üle lätikeelsele õppele juba 2004. aastal, aga meie ei suuda oma 60 kooliga sama teha ka 2012. aastal, kui seadus ise on vastu võetud juba 14 aastat tagasi?

Miks vastutab pärast rahvastikuministri portfelli kaotamist lõimumiskava täitmise eest Rein Langi ministeeriumis vaid äärmiselt piiratud pädevusega osakonnake? Vastus on üks: puudub poliitiline tahe teemaga tõsiselt tegeleda ja vastutajaid määrata. Aga nii ei jõua me eriti kaugele ja nõrgema kodanikuidentiteediga noorte hulk aina suureneb.

Otsustajad peavad lõpuks mõistma, et ühiskonna lõimumine ei ole meie kontekstis ainult humanitaarse tähendusega küsimus, see on üks julgeolekupoliitika keskseid osasid! Ja sellesse tuleb suhtuda ka vastava tõsidusega, sest lihtsam, meeldivam ja odavam on investeerida lõimumisse kui pärast võidelda separatismiga.