TIIT RIISMAA ⟩ Eesti keelt purssiv muulane on hea muulane, aga vaikiv muulane on veel parem muulane

Tiit Riismaa, matemaatikadoktor. Foto: Erakogu

Rahvusliku identiteedi, keele ja kodakondsuse vahel on vägagi keerulised seosed, mis kriisiolukordades võivad endast üsna reljeefselt märku anda, kirjutab matemaatikadoktor Tiit Riismaa.

Pärast teist ilmasõda elas Torontos oma kümme tuhat eestlast. Neist said Kanada kodanikud. Inglise keele õppisid nad ära vabatahtlikult, kuid nende identiteet püsis muutumatuna väga kaua. Aga kui Eesti ja Kanada vahel oleks puhkenud hüpoteetiline sõda, siis kelle poolel nad oleksid kaasa löönud? On teada, et pärast Pearl Harbouri pommitamist Jaapani päritolu emigrandid allutati Ameerikas erimenetlusele. Koonduslaagrid need polnud, kuid Jaapanist pärit inimeste vabadusi ja õigusi piirati.

Vaenlastega suhtlemise maailm on must-valge ja selles on eestlastel pikaajalised kogemused. Aga suhtlemine sõpradega teatavasti sisaldab ka palju vahepealseid toone. Juba Napoleon Bonaparte olla öelnud, et kui Jumal kaitseb mind sõprade eest, siis vaenlastega saan ise hakkama. Midagi sarnast näitas meile ka Põrgupõhja Jürka, kelle suu läbi vähemalt ilukirjanduslikult kõnelnud Jumal ise.

Sõprade ja vaenlastega saab ka nii olla, et kaugemad ja võõramad sõbrad ei olegi nii väga sõbrad ja lähedasemad vaenlased ei olegi nii väga vaenlased. Spekter, mille ühes otsas on sõbrad ja teises vaenlased on tegelikult mitmekesine ja pidev, nii nagu valge pikkamööda läheb üle mustaks. Ja selle kahe äärmuse vahele mahuvad kõiksugu liitlased, toetajad, abistajad, päästjad, kompanjonid ja konkurendid. Globaalses maailmas, kus kõik on kõigiga ja kõigega seotud, kuid erinevaid valdkondi pidi, muutusid need mainitud suhete tüübid eriti ähmaseks. Ühe kandi pealt ollakse liitlased, teise kandi pealt vaenlased.

Vaatamata kolmekümneaastasele vägevale sõnasõjale aeti venelastega mõlemapoolselt kasulikku äri. See tagas ka meie julgeoleku – EV oli venelastele kasulikum kui ENSV. Nüüdseks on need ajad kui mitte möödas, siis vähemalt mõneks ajaks peatunud.

Sõprade ja vaenlastega saab ka nii olla, et kaugemad ja võõramad sõbrad ei olegi nii väga sõbrad ja lähedasemad vaenlased ei olegi nii väga vaenlased.

Idanaabri peas võivad hakata liikuma ebaterved mõtted – milleks üldse pidada selliseid, kellest mingit kasu pole, eriti veel piiri ääres. Seepärast tuleb lähitulevikus jälle ronida püssirohutünni otsa – mida suurem tünn, seda julgem. Kui seni maksti meie julgeolekule peale, siis nüüd tuleb tünni eest endal maksma hakata.

Sellises keerulises ja ebameeldivas olukorras peaksid meie sõltumatust puudutavad paberid olema väga korras. Vaatamata sellele, et nii parlamenti kui kohaliku võimu juurde on võimalik sokutada ükskõik keda ning üles on kasvanud põlvkond, keda saab mõjutada nende vanemate ja vanavanemate salatoimikutega. Paberiga on see hea asi, et sinna kirjutatu jääb alati alles. Pärast Vabadussõda oleme järgmised sõjad kaotanud, aga paberid õnneks olid enam-vähem korras.

Tagasihoidlik Eesti kogukond Kanadas ei avaldanud sealsetele sündmustele märkimisväärset mõju. Aga muulaste masendavalt suur ja kasvav kogukond Eestis võib kujuneda vägagi mõjukaks.

Nii nagu tippspordis, pole pisiasju ka riikluse alustalades. Ükskõik mis valdkonnas on võimalik luua sillapea, nii et sädemest tõuseb leek, nagu kuulutas tänaseks suurde ebasoosingusse sattunud tüüp, kelle loodud jõugu käes kolmveerand sajandit kiunus terve maailm.

Globaalses maailmas, kus kõik kiiresti levib, võivad kodakondsuse probleemid üsna ootamatult muutuda olla või mitte olla valdkonnaks. Arvestades sellega, et meie juba Teherani, Jalta, Potsdami ja Nürnbergi aegsetel sõpradel ei lähe praegu samuti mitte kõige paremini, tuleks kõige tähtsamate paberite kirjutamisega ise hakkama saada.

Nii nagu tippspordis, pole pisiasju ka riikluse alustalades.

Kui rahvuslik identiteet on nagu õun, siis tema keel oleks õuna koor. Praegune lihtsakoeline eesti keele sundõpe võib osutuda üsna salakavalaks kahe teraga mõõgaks ja seisneda muulaste maskeerimises eestlasteks. Nad võivad omandada eesti keele, kuid nende kombed ei pruugi muutuda. Eesti keelt purssiv muulane on hea muulane, aga vaikiv muulane on veel parem muulane.

Põliseestlalane tähendab minevikuga eestlast. Nende kõrval tuleb määratleda riiklusega seotud päriseestlaste kategooria. Need oleksid inimesed, kellel on ainult Eesti kodakondsus. Eestis peaks võim olema päriskodakondsete ehk siis päriseestlaste kätes. Kodakondsus tähendab lojaalsust. Pole iial teada, mis ja kelle asju meie keerulises ja kiiresti või isegi hüppeliselt muutuvas geopoliitilises keskkonnas ajavad multikodakondsed. Valimisõigus, siis otsustamise õigus suurtes asjades, oleks ainult päriskodakondsetel. On paradoksaalne, aga see asjaolu ei piira mingilgi määral ülejäänute õigusi.

Muulaste õigused on tagatud selliselt, et õigusriigis on kõik inimesed seaduste ees võrdsed. Riigi juhtimine on keeruline, vastutusrikas, kohati ebameeldiv, tervistkahjustav ja raske töö. Muulased on sellest tööst vabastatud, kuid naudivad selle vajaliku töö vilju. See asjaolu ütleb, et tegelikult on muulastel kodakondsetega võrreldes suur privileeg. Kahjuks istub muulaste teadvuses väärarusaam, sest nad ju ise tulevad regioonidest, kus õigused ongi ainult neil, kes võimu juurde pääsenud.

Teadmameeste kohta öeldakse sageli, et ükskõik mida nad ka tegema ei hakka, aga valmis saab alati pomm. Kui muulased siin midagi tegema hakkavad, siis on oht, et valmis saab seesama, mis oli seal, kust nad siia pagesid.