Marek Strandberg ⟩ Kärbeste pirinaga toimetulekust

Marek Strandberg. Foto: Kermo Benrot

Teadlased peavad käima oma rada ja mitte tõsiselt võtma iga kriitikanoolt, leiab teadus- ja tehnikatoimetuse juhataja Marek Strandberg nädalakommentaaris.

Teadusliku tõe üsna suhteline olemus ilmneb ju pea kõikjal. Ekspresident Kersti Kaljulaid lajatas teaduskonverentsil teadlaskonna pihta: «Sõnum Eesti teaduselt on olnud kauge selgest, puhtast ja ühehäälsest häälest, mis ütleks, et me ise peame end eemaldama saastavatest tehnoloogiatest. Riik kannatab nüüd majanduslikult ja see on ka meie teaduskogukonna süü.» Samas: 2020. aasta augustis andis Kaljulaid tänukivi Eesti teadlaskonnale, kes olevat hiilgavalt toime tulnud muu hulgas ka koroonaviirusega. Tarmo Soomere võttis siis kivi, kuid pidi äsja neid imelikke lauseid kuulma.

Kas teadlasega juhtus vahepeal midagi? Isegi otsapidi teaduses olnud ekspresident ei adu vist, et teadlaskond ei ole ega saa iial olema tervik, ja seda just teaduslikes küsimustes. Paraku on ka teistpidi – vaatamata ootustele, et teadlaskonnal oleks enneolematult kõrge ning ühtne moraal, on teadlased ikkagi inimesed ja nende isikuomadusi juhib statistiline jaotuskõver. Iga teadlase räägitud või kirjutatud tekst ei ole automaatselt teadustekst. Kelle asi on veenda ühiskonda kliimamuutuse inimtekkelisuses? Kas 40 või 400 või 4000 õpetlast peaksid ühiskirja kirjutama ja näljastreigi välja kuulutama? Või piisab, kui Kalevi Kull selgitab meie, inimeste loomuomast suhet looduse ja energiavoogudega? Ühiskonna kulgu ei muuda teadlased. Olemuslike muutuste võtmed on riigikokku valitute, valitsuse ning ka riigikogu ja valitsuse paika pandud ametnike – sh vabariigi presidendi – käes. Tänases Postimehes on lugu sellest, kas Eestis oleks vaja Austraalia eeskujul sotsiaalmeedia keelata.