:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
- Gruusia praeguse kriisini viis Euroopa suuna peatamine.
- Mis on värvilised revolutsioonid ja nende sümbolid.
- President Zurabišvilil võib olla võtmeroll tulevikustsenaariumides.
Kes mõtles välja värvilised revolutsioonid? Meie laulvat revolutsiooni pole kunagi peetud värviliseks, ehkki see oli sinimustvalge. Gruusia rooside revolutsiooni, mis kukutas 2003. aastal president Eduard Ševardnadze ja avas tee reformidele, on peetud klassikaliseks värviliseks revolutsiooniks, aga peamiselt on seda määratlust kasutatud tagantjärele.
Ainus suurem värviline revolutsioon, kus teadlikult kasutati värvisümboolikat, oli 2004–2005 Ukrainas, kui ulatuslike pettuste järel võitis presidendivalimiste kordushääletuse reformimeelne Viktor Juštšenko. Oranž oli tema kampaania tunnusvärv, nagu poliitilised jõud kõikjal maailmas neid valimiste puhul kasutavad.
Värvilised revolutsioonid nii ja naa
Tihti tähistatakse väljendiga «värviline revolutsioon» Ida-Euroopas ja endise Nõukogude Liidu alal toimunud võimuvahetusi, aga mõnes käsitluses ulatuvad värvilised revolutsioonid ning katsed neid korraldada palju kaugemale, üle kogu ilma.
Üldjuhul eeldab värvilise revolutsiooni mudel, et hästi organiseerunud opositsioon koondab jõud autoritaarse või pigem nõrgavõitu poolautoritaarse võimu vastu, mis on korrumpeerunud ning haavanud oma kodanike väärikust ja õigusi, pälvides laialdase hukkamõistu. Paljastatud valimispettus ja kordusvalimised rahvast mobiliseerivate suurmeeleavalduste järel on olnud üks tüüpilisemaid värviliste revolutsioonide mustreid.
/nginx/o/2024/12/05/16527420t1h85c1.jpg)
Siiski pole mitte kõik sellised revolutsioonid edukad ning on neidki, mis on lämmatatud juba enne, kui nad sündida said. 2008. aasta Venemaa presidendivalimiste eel – see oli siis, kui Vladimir Putin andis järjestikuste ametiaegade piirangu tõttu võimu ajutiselt üle Dmitri Medvedevile – vaeti Venemaal nn kaskede revolutsiooni võimalikkust. See oli hüpoteetiline võimalus, et valimised on küllaltki vabad ning võidab liberaalne kandidaat.
«Kaskede revolutsioon» on vene keeles berjozovaja revoljutsija ja väidetavalt tuletati see tollal mõjuka oligarhi Boriss Berezovski nimest, kuna lootus võimupöördele eeldas temalt rahaliselt toetust. Mingit kaskede revolutsiooni tegelikkuses ei tulnud, liberaalne opositsioon pildile ei pääsenud, aga Putiniga pahuksis olnud Berezovski leiti 2013. aastal tema Londoni lähedal asuvast kodust ootamatult surnuna.
Selleks ajaks oli Putini režiim teinud värvilistest revolutsioonidest oma vaenlase number üks, kelle selja taga on lääne salasepitsused ja mitte kunagi rahvaste vabaduspüüdlus või demokraatlikult väljendatud tahe. Erinevalt lääne politoloogiast, kus «värviline revolutsioon» on pisut udune, aga siiski positiivset demokraatlikku protsessi väljendav mõiste, on see Venemaa narratiivides väga negatiivne ning tähendab välismaalt juhitud katseid kõrvaldada «legitiimne» (loe: Moskva-meelne) valitsus.
Sageli läheb aga nii, et bravuurikalt võimule tulnud reformaatorid kaotavad oma positsiooni juba järgmiste, aga võib-olla ka ülejärgmiste valimiste järel. Paljud autoritaarse instinktiga poliitikud – eriti nn postsovetlikus ruumis – on avastanud viisi, kuidas end igaveseks ajaks või vähemalt elu lõpuni võimu külge tinutada.
/nginx/o/2024/12/05/16527422t1hce5f.jpg)
Selleks tuleb populistlikke loosungeid kasutades võita vabad valimised, siis poliitilistele konkurentidele kätte maksta ning kehtestada jõuliselt autoritaarne režiim, mida hiljem ei ole enam võimalik valimiste teel muuta. Nii talitas Valgevene sovhoosidirektor Aljaksandr Lukašenka pärast seda, kui oli 1994. aastal korruptsioonivastase võitlejana ootamatult valimised võitnud. Mõistagi on tal olnud järgijaid ning õieti on see saatanlik vastuolu, sest demokraatia reeglitele kohane võimust loobumine võib läänemeelsetele jõududele tähendada seda, et edaspidi demokraatia reeglid ei kehti.
Umbes selline näeb välja ka Gruusia lähiajalugu. Mihheil Saakašvili juhitud Ühtne Rahvuslik Liikumine (UNM) kaotas 2012. aastal valimised ning võimule tuli oligarh Bidzina Ivanišvili loodud Gruusia Unistus. Ehkki Ivanišvili seotus Venemaaga polnud kellelegi saladus, ei toonud see esialgu kaasa poliitilisi kannapöördeid. Samal ajal korruptsioon ja onupojapoliitika taastusid tasahaaval ning mõnigi endine valitsustegelane sai tunda karmi kättemaksu. Impulsiivne Saakašvili lahkus kodumaalt, ja kui ta 2021. aastal naasis, siis pandi endine riigipea vangi.
Caligula hobune saab presidendiks
/nginx/o/2024/12/05/16527423t1h0191.jpg)
Gruusia Unistuse presidendipoliitika on üldse üks huvitav nähtus. 2013. aastal tõsteti kandidaadiks Ivanišvili valitsuse haridusminister, kuni selle ajani üsna vähetuntud filosoof Giorgi Margvelašvili. Muuseas võrdles Saakašvili toona Gruusia Unistuse presidendikandidaati sellega, kuidas Rooma keiser Caligula nimetas senati liikmeks oma hobuse.
Gruusia Unistus oli aga siis tugevalt laineharjal ning pisut ka administratiivset ressurssi mängu pannes võideti need ja mitmed järgmised valimised. Kuid Margvelašvili ei osutunud oma peremehele mugavaks riigipeaks, vastustades muuhulgas ka presidendivõimu kärpimist, mida Gruusia Unistus ette nägi. Praegu seisab Margvelašvili kindlalt opositsiooni ridades ja saatuse irooniana on just tema korduvalt nõudnud Saakašvili vabastamist.
2018. aastal tegi Gruusia Unistus presidendivalimistel panuse Pariisis sündinud ja tugeva välispoliitilise kapitaliga Salomé Zurabišvilile, kes aga osutus Ivanišvili jaoks veel enam meelehärmi valmistavaks kujuks, kui oli tema eelkäija. Vahest just sellega tuleb seletada Ivanišvili nüüdset kavatsust teha Gruusia uus president endisest jalgpallurist Mihheil Kavelašvilist, kes kunagi varem jäi puuduliku hariduse tõttu ilma isegi võimalusest pürgida jalgpalliföderatsiooni juhiks. Mida vähem haridust, seda kuulekam, järeldab opositsioon, pidades ka pallivõlurit Caligula hobuseks.
Sedapuhku valib Gruusia presidendi valimiskogu, ja see koguneb 14. detsembril, mis võiks olla uus nähtav teetähis praeguse kriisi edasises arengus.
Meenutame, et suurmeeleavaldused algasid pärast seda, kui peaminister Irakli Kobahhidze teatas 28. novembril Euroopa integratsiooniga seotud tegevuste peatamisest kuni 2028. aastani. Gruusia mäletab laialdasi proteste nii selle kui ka eelmise aasta kevadel Gruusia Unistuse toetatud nn Vene seaduse vastu, samuti äsjaseid proteste 26. oktoobril toimunud presidendivalimiste võltsimise vastu.
Need olid tõesti suured meeleavaldused, kuid mingit suurt tulemust need ei toonud. Tegelikult oli Gruusia opositsioon juba mõnda aega päris depressiivses seisundis ega osanud ilmselt oodatagi, et veel üks rumal käik valitsuselt pöörab olukorra pea peale.
Meeleavaldus muutub kodanikuallumatuseks
Vaatamata mahasurumisele, protestijate süstemaatilisele peksmisele ja vahistamistele näeme midagi, mida pole viimase veerandsaja aasta jooksul endise Nõukogude Liidu alal toimunud värviliste revolutsioonide puhul ette tulnud ei Gruusias ega mujal. Valitsuse otsuse vastu astusid välja diplomaadid ja välisministeeriumi töötajad, mitu suursaadikut lahkus ametist.
Valitsust taunivaid pöördumisi tegi mitu ministeeriumit; koolid ja kõrgkoolid asusid meeleavaldajaid toetama; seda tegid ka paljud ettevõtted ja isegi pangad. Protestijad sulgesid ligipääsu riigi suurimale sadamale Phothis. See pole lihtsalt tänavaprotest pealinnas Thbilisis, vaid see toimub riigi eri piirkondades ning sisuliselt on tegemist kodanikuallumatuse lainega.
President Zurabišvili ütleb, et see pole värviline revolutsioon, see on midagi palju enamat: inimeste soov seista oma õiguste ja riigi tuleviku eest. Tõsi, siin-seal on kasutatud väljendit «ilutulestike revolutsioon», sest keevalised protestijad lasid vastuseks eriüksuslaste veekahuritele ilutulestikke.
See pole lihtsalt tänavaprotest pealinnas Thbilisis, vaid see toimub riigi eri piirkondades ning sisuliselt on tegemist kodanikuallumatuse lainega.
Rahva reaktsioon peaminister Kobahhidze avaldusele näitab, milline kaal on poliitikas sümbolitel. Ja vaatamata kõigele on lootus liituda Euroopaga olnud grusiinidele keskse tähtsusega sümbol. Küsitluste järgi toetab seda umbes 80 protsenti elanikest ning samuti on euroatlantiline integratsioon sätestatud eesmärgina põhiseaduses.
Kuni selle ajani oli Gruusia Unistuse retoorika ambivalentne. Sõnades kinnitati, et Euroopasse minnakse «oma tingimustel», aga tegudes läheneti Venemaale. Gruusia Unistuse pikk plaan oli ilmselt rajatud sellele, et meeleavaldajad väsivad igal juhul, aga iga järgmise sammuga õnnestub kontroll kindlamalt enda kätte võtta, rohkem kruvisid kinni keerata.
Sedamööda, kuidas on kasvanud avalik venemeelsus, aheneb Gruusia Unistuse kandepind. Oktoobris toimunud parlamendivalimiste eel ütles Unistuse kunagine peaminister ja nüüdne opositsioonipoliitik Giorgi Gahharia, et ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes pole varem Gruusia Unistuse poolt hääletanud, kuid kavatseb seda neil valimistel teha.
See oli tabav märkus, sest neid, kes varem on Gruusia Unistust toetanud, kuid enam seda ei tee, on silmatorkavalt palju. Elementaarne loogika ütles, et ausate vahenditega oli Unistusel võimatu parlamendienamust saavutada, aga kui valimisi peaks korratama, nagu opositsioon nõuab, siis on Unistuse kandepind veel väiksem.
Tõetund jõudis kätte siis, kui Venemaa tungis 2022. aastal Ukrainasse. Kui rahvas toetas ülekaalukalt Ukrainat, siis Unistuse valitsus tegi kõik, et Ukrainat mitte toetada, halvustades ka vabatahtlikke, kes Ukrainale appi läksid. Seejärel avati Venemaalt pagevatele inimestele piir ilma igasuguse filtrita, ning seda, kui palju on Gruusias FSB ja teiste Vene eriteenistuste agente, teab võib-olla üksnes FSB ise.
/nginx/o/2024/12/05/16527427t1he3e9.jpg)
Sellega moskoviitlus ei piirdunud, kuna Bidzina Ivanišvili ärritas avalikkust väitega, et Gruusia peab Venemaalt vabandust paluma sõja eest, mille Venemaa ise 2008. aasta augustis Gruusia territooriumil valla päästis. Sellele järgneski «Vene seadus», mis ahendab meediaväljaannete ja kodanikuühenduste tegevusruumi ning kutsus esile eelmise protestilaine.
Sealjuures oli Gruusia Unistus valimiskampaanias küllalt otsekohene, kasutades hirmutamistaktikat ja öeldes, et opositsiooni võit tähendaks seda, et Gruusia kistakse sõtta. Eriti solvav ukrainlaste jaoks oli plakatikampaania, kus kujutati venelaste pommitatud Mariupoli draamateatrit (AP andmetel hukkus seal umbes 600 tsiviilisikut) ning selle kõrval mõnd õitsvat Gruusia kultuurihoonet. Kumba te eelistate, küsiti inimestelt.
Ilmselt pole siin tarvis lisada värvikat ülevaadet Vene propagandakanalitest, kus Gruusia Unistuses nähakse «omasid» ja protestijates lääne agente. Ühes saates jäi kõlama üleskutse läkitada Rusthaveli avenüüle Thbilisis meeleavalduse ajal suure purustusjõuga pomme… Putini pressiesindaja Dmitri Peskov ütles aga, et toimuv viitab nii 2004. aasta oranžile revolutsioonile Ukrainas kui ka Euromaidanile kümme aastat hiljem – ning seda, kuidas Venemaa neile sündmustele reageeris, teame me hästi.
Mis saab edasi?
Praegu on tegemist tupikseisuga, kus opositsioon ei saa võita, sest valitsus ei tee ühtegi järeleandmist, ja valitsus ei saa võita, sest kodanikuallumatus ei võimalda riiki juhtida. Küsimus taandub sellele, kes esimesena väsib.
/nginx/o/2024/12/05/16527426t1hd300.jpg)
Peaminister Irakli Kobahhidze näib lootvat, et 28. novembri avaldust saab pehmendada ning öelda, et seda on valesti tõlgendatud. Samuti püüab ta leida kontakti nn mittepoliitiliste protestijatega – «siirastega», nagu ta ütleb – ehk nendega, kes pole opositsioonierakondadega seotud. Ta loodab, et protestid vaibuvad ja protestikirju kirjutanud ametnikud jätkavad tööd. Paistab küll, et olukord on selliseks klattimiseks liiga terav ja tagasipööret ei saa teha, kuid ei saa välistada, et mingil tasemel võimu murenemine peatub.
Samal ajal on tupikseisu jätkudes võtmetähtsusega, kelle poole kaldub Gruusia armee. 72-aastane president Zurabišvili, kellest on saanud meeleavaldajate käilakuju, on ühtlasi armee ülemjuhataja. Kas ta võinuks kohe seda positsiooni kasutada, näiteks kasvõi selleks, et tuua sõjavägi meeleavaldajaid füüsiliselt kaitsma? Riigipea pole seda teinud, aga uue presidendi ametisse astudes ta seda enam teha ei saa.
Tõsi, siin tuleb meenutada, et Zurabišvili on lubanud ametisse jääda, sest peab 26. oktoobri üldvalimisi võltsituks ning selle alusel moodustatud valimiskogu ja uut presidenti mittelegitiimseks.
Siiski paistab, et mis tahes katse sõjavägi uisapäisa mängu tuua oleks lühinägelik. Küll aga võib kriisi jätkudes lõpuks juhtuda, et armee peab ise tegema valiku, kes on legitiimne ja milline president on õige.
Võimalik, et sellise valiku peavad tegema ka jõustruktuurid, omavalitsused ja valitsusametnikud, võib-olla isegi haiglad, lasteasutused, mitmesugused erialaorganisatsioonid jne. Praegu julgustavad protestijad üksteist, et tegelikult on see väga lihtne, sest «meid» on siin 300 000, aga «neid» – see tähendab Gruusia Unistust, mis on vahepeal muutunud «Vene Unistuseks» – kõigest 300.
Kui Gruusias tekib pikaajaline võimuvaakum, siis on parimad šansid esile tõusta president Salomé Zurabišvilil, eriti kui armee ta selja taga seisab.
Tegelikkus on ilmselt keerulisem. Vene putinismivastane ajakirjandusveteran Igor Jakovenko meenutas ühes analüüsis olukorda Venemaal 1990. aastate alguses. Kui pole selge, kellele kuulub võim, siis muutub väga oluliseks tuulenuusutajate valik ja üldjuhul tehakse see valik selle kasuks, kes kõige tugevamini võimu järele lõhnab. Toonasel Venemaal «haises võimu järele» kõige tugevamalt siis veel elujõuline Boriss Jeltsin ja tema selle ka võttis.
Kui Gruusias tekib pikaajaline võimuvaakum, siis on parimad šansid (Jakovenko meelest) esile tõusta president Zurabišvilil, eriti kui sõjavägi tema selja taga seisab. Ja erinevalt praegu meeleavaldajaid peksvast kõrgelt tasustatud märulipolitseist on armee palju suurem ja tunduvalt patriootlikuma mentaliteediga.
Zurabišvili kasuks räägib pealegi see, et temal on Gruusia poliitikutest parimad eeldused võita kiirelt tagasi lääne usaldus. Tal ei pruugi ka olla pikaajalisi poliitilisi ambitsioone ning seda enam sobib ta tugevaks üleminekufiguuriks, kelle juhtimisel korraldatakse uued valimised.
/nginx/o/2024/12/05/16527428t1heb57.jpg)
Selline stsenaarium oleks vägagi ilus, aga ei saa välistada, et Venemaa sekkub ja teeb seda täie jõuga. Kui suuremaks sõjaliseks sissetungiks ei jätku ressursse, siis võidakse saata eriväelasi appi meeleavaldajaid tümitama. Muide, osa kommentaatoreid oletab, et Vene gastrolööre leidub Gruusia politsei ridades juba praegu ning ka võtted, kuidas protestijaid pekstakse, on venelastelt õpitud.
Kui aga Ukrainaga peaks mingigi relvarahu tulema, siis on Putini režiimil juba iseenda elus hoidmiseks vajadus edasi sõdida ja Gruusia võib olla järgmine ohver. Pikaajaliselt on see Venemaale uus kaotus ja peavalu, kuna grusiine pole võimalik lõplikult alistada, aga et sõda on Putini Venemaa modus vivendi, siis ükski pikaajaline kaalutlus ilmselt paika ei pea.
Mõeldes Venemaa suhetele naaberriikidega, meenub ikka selline «velikorusski mužik», kes kõigepealt peksab kodakondsed läbi, vägistab ja vahel lööb mõne nõrgema lapse surnuks, aga lõpuks kurdab kogu ilmale, et millegipärast nad ei armasta mind, kuigi peaksid. Grusiinid mõistavad seda väga hästi, mistap Venemaa sõjaline sekkumine võib tähendada, et lõpuks tekib sellel vapral maal muljetavaldav rahvuslik ühtsus – Venemaa vastu.
Gruusia president Salomé Zurabišvili agentuurile Reuters
/nginx/o/2024/12/05/16527425t1h247e.jpg)
Nimetagem seda ükskõik kuidas, aga ainult mitte revolutsiooniks. See on väga suur, ma ütleksin, rahvuslik liikumine, mis on haaranud kogu maa geograafiliselt, aga ka kõik elusfäärid ning ühiskonnakihid. See tähendab kodanikuallumatust ja mitmesuguseid protestivorme, mida me varem ei tundnudki. See on protest peaministri nördimust tekitava otsuse vastu, mis on seda enam vaidlustatav, et valimistulemused juba vaidlustati, ja seda enam nördima panev, et mittelegitiimne valitsus pööras riigi kurssi 180 kraadi. Ta pööras meid Euroopa Liidu suunast Venemaa suunda.
Lääneriikidel, nii Euroopa riikidel kui ka Ameerika Ühendriikidel, kes juba peatas strateegilise partnerluse, on tähtis anda veel kord selge signaal, et valimistulemusi ei saa tunnustada ja toetada tuleb uute valimiste korraldamist. Selline on olukorra poliitiline lahendus. Venemaa kinnitab, et viimase aasta või kahe jooksul on kümme korda püütud maha võtta valitsust, mida nemad justkui toetavad. See aga on tüüpiline hübriidsõda, mida nad Gruusia vastu peavad. Sellepärast tuleb see, mis toimub, maailmale hästi mõistetavaks teha.
See pole Maidan, see pole revolutsioon ega isegi mitte rooside revolutsioon, mille me kunagi läbi tegime. See on väga rahumeelne ja põhiseaduspärane liikumine. Mina ei ole seotud mingi hoonega (kus asub presidendiamet), aga ma olen seotud põhimõtte ja sümboliga, mis on rahva jaoks äärmiselt tähtis – nii nendele, kes on tänavatel, kui ka neile, kes on kodudes või töötavad riigisektoris –, sest nad peavad nägema, et ma olen nende poolel. Ma esindan jätkuvalt seaduslikku võimu, sõltumatut Gruusiat ja mulle usaldatud institutsiooni.