AEGRUUM ⟩ Proletaarne idüll ehk stalinistliku aedlinna paradoks

Oma rajamisaja kontekstis räägib stalinistlik aedlinn teatud paindlikkusest, mida totalitaristlikus süsteemis teinekord leidus. Ritsika tänav Vana-Ahtmes. Foto: Eero Vabamägi

Võrreldes suurehitustega oli väikemajade ehitus Stalini ajal vähem kontrollitud ja siin võis nii mõndagi ette tulla, kirjutab arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsja Oliver Orro.

Teise maailmasõja purustuste tõttu olid paljud inimesed oma kodud kaotanud ning uute korterelamute ehitamine ei edenenud sõja järel kuigi kiiresti. Nii oli Nõukogude võim sunnitud pika hambaga lubama linnades ka eramajade, nagu toona öeldi, individuaalmajade ehitamist. Neid kerkis kõikjal Eesti linnades ja alevites juba 1940. aastatest alates.

Suur ühepereelamute ehitamise buum ilmnes ka pisut hiljem, 1950ndate lõpul ja 1960ndatel, mil Siberisse küüditatud Eestisse tagasi tulid, oma endistesse kodudesse sageli aga enam naasta ei saanud. Et need hooned sobiks Nõukogude ühiskonda ja liiga uhkeldavad ja eripärased välja ei kukuks, tuli järgida tüüpprojekte, kus üsna rangelt oli ette antud lubatud ruutmeetrite arv.