JUHTKIRI ⟩ Kas meie teadus on vaba?

Päeva karikatuur. 5. detsember 2024. Foto: Urmas Nemvalts

• Postimees juhib endise presidendi tähelepanu, et käia tuleb nii sõnade kui tegude järgi.
• Kui «Sõna on vaba», peaks ka teadus olema vaba.
• Teadlastele peab jääma alati õigus üksteise teaduslikke tähelepanekuid kritiseerida.

Kui 29. aprillil 2019 kinnitas riigikogu ametisse Jüri Ratase teise valitsuse, ilmus president Kersti Kaljulaid presidendi looži pusas kirjaga «Sõna on vaba». Aktsioon pälvis toona palju tähelepanu. 

Möödunud nädala lõpus kritiseeris Kaljulaid Tallinna Kultuurikatlas rahvusvahelisel polaarkonverentsil teravalt Eesti teadlasi.

Tema hinnangul pole teadlased suutnud poliitikutele piisavalt selgeks teha kliimamuutuste tagajärgi, järelikult pole ka rohepöördega piisavalt jõuliselt tegeletud. «Aga isegi meie enda teaduste akadeemias on vanemaid akadeemikuid, kes seisavad saastavate tehnoloogiate eest siin riigis – mis muudab majandusliku ülemineku rohemajandusele eriti raskeks,» lausus Kaljulaid polaarkonverentsil, pidades tõenäoliselt muu hulgas silmas põlevkivienergeetika eest seisjaid.

Postimees juhib endise presidendi tähelepanu sellele, et käia tuleb nii sõnade kui tegude järgi. Esitame siinkohal küsimuse: kas võime sajaprotsendilise kindlusega väita, et meie teadlaskonnas valitseb kliimamuutuste suhtes teaduspõhine konsensus? Sõna on vaba ja ka teadus on vaba, see tähendab, et vähemalt teoreetiliselt võiksid teadlased uurida seda, mida nad õigeks peavad, ja nii, nagu nad õigeks peavad. Muidugi peavad teadlaste kasutatavad meetodid olema arusaadavad ja katsed korratavad, et hüpoteese kinnitada või ümber lükata.

Maakera kliima on ajaloos sageli muutunud (meenutame kasvõi jääaegu) ning näha katastroofilisi kliimamuutusi üksnes viimaste aastate ilmastikunähtuste – nagu näiteks käesoleva sooja novembri – põhjal oleks väär. Rääkimata sellest, et pidada kõigi muutuste põhjustajaks inimest: see teema vajab veel põhjalikku uurimist.

Sõna on vaba ja ka teadus on vaba, see tähendab, et vähemalt teoreetiliselt võiksid teadlased uurida seda, mida nad õigeks peavad, ja nii, nagu nad õigeks peavad.

Paraku pole võimalik ehitada maakera toimivat mudelit, nagu USA armee insenerikorpus ehitas 1957. aastal hiiglasliku, 0,87-hektarilise San Francisco lahe mudeli, mille abil kogutud andmete põhjal jõuti järeldusele, et lahesuudmesse tammide ehitamine oleks halb mõte. Arvutimudelite kasutamine võimaldab globaalse kliima uurimisel edasiminekut, kuid esialgu jääb küsimus: kas meie lähteandmed on ammendavate järelduste tegemiseks siiski piisavad? Lisaks peab teadlastele jääma alati õigus teiste teadlaste teaduslikke tähelepanekuid kritiseerida ja pakkuda alternatiivseid lähenemisi. Nii on see teaduse ajaloos alati olnud.

Seetõttu olekski Postimehe meelest vale teadust ideologiseerida või nõuda teadlastelt poliitiliselt sobivate analüüside esitamist. Samuti pole õige teadlasi pidada ühtseks grupiks, kes peaks tegema poliitikutele rohepöörde propagandatööd.

Praegusel juhul kasutagem teemat ajendina, kogumaks rohkem andmeid. Viimase kümne aasta jooksul pole Eesti riik tellinud ülevaadet, mis Eestis kliimaga toimub. «Kui pole rahastust, pole ka teadlasi ja pole ka teadmisi,» on öelnud atmosfäärifüüsik ja Tartu Ülikooli kliimateaduste professor Piia Post.