OTT LUMI ⟩ Eesti – kestlik kahaneja või hoopiski kannataja?

Politoloog Ott Lumi. Foto: Erakogu

Kestliku kahanemise printsiibi avas retooriliselt 2013. aastal Eesti meedia kontekstis Hans H. Luik, kirjutades, et näeb ettevõtjana pidevalt, kuidas Eesti riik raiskab oma ressursse, kuidas toimub suurriiklik laristamine ja mõttetu, bürokraatlik topeltmajandamine. Nii et esmalt võttis see mõiste üsnagi parempoolse konnotatsiooni Eesti inimeste teadvuses, kirjutab TLÜ poliitikateaduste lektor Ott Lumi.

Kestlik kahanemine ehk sustainable de-growth on tegelikult oma olemuselt selgelt vasakpoolne doktriin, mis pärineb prantsuse filosoofilt André Gorzilt, kes küsis avalikul debatil, kas kapitalism on võimeline mahtuma planeedi taluvuspiiridesse. Sellest alguse saanud nn tasaarengu käsitlus rõhutab vajadust piirata ülemaailmset tarbimist ja tootmist ning propageerib sotsiaalselt õiglast ja ökoloogiliselt jätkusuutlikku ühiskonnakorraldust, milles arengut hinnatakse mitte SKT kasvu, vaid inimliku heaolu näitajatega.

Praktilises elus hakkasid tekkima erinevad ELi tasaarengu doktriini kehastused ca 15 aastat tagasi, mis Eesti kontekstis on olnud ennekõike Euroopa Liidu kliimapoliitika väljendused, millesse lõviosa Eesti ettevõtjaskonnast on suhtunud talupoegliku skepsisega, aga mida Eesti bürokraadid on rakendanud selgelt agaramalt kui vana Euroopa. Veidi hiljem selgus, et Eesti poliitikud on olnud pigem kaasajooksikud, ammugi mitte eestvedajad. Üldiselt võiks ju öelda, et tühja sellest, elame üle, kuid väikeste ühiskondade puhul võib selline praktika minna päris kalliks. Mitte et suured veel rohkem maksma ei peaks, vaid et väikestel on paratamatult neid rasvavarusid suhteliselt vähem, mille arvelt samme tagasi astuda ja tehtu maha kanda. Võiks eeldada, et ametnikud võtavad sama tõsiselt Von der Leyenile Budapesti viimasel ülemkogul valitsusjuhtide poolt ette pandud nõuet lihtsustada Green Dealiga kaasnevat bürokraatiat.