NÄDALA VASTAJA ⟩ Aasta kodanik Iti Aavik teab, et kõike ei peagi ise tegema

Iti Aaviku sõnul talle lihtsalt meeldivad kõik need asjad, millega ta tegeleb – need on põnevad, väljakutseid tekitavad ning üks põnev asi viib teiseni. Foto: Gülen Tännav

Teisipäeval tähistati taas kodanikupäeva ning nimistusse, kus ees ootamas juba 21 aktiivset kodanikku, lisandus aasta kodanik 2024, kelleks on Iti Aavik.

Ta juhib aktiivselt Carolin Illenzeeri fondi, mis abistab vigastatud või langenud kaitseväelaste lapsi nende haridusteel, kuid Aaviku pagas ühiskonda panustamisel on palju laiem, ulatudes ka väiksest Eestist kaugemale.

Kuidas teil hetkel läheb?

Minul läheb hästi. Hetkel on väga töine, käimas on annetustalgud ning Carolin Illenzeeri Fondiga soovime leida juurde püsiannetajaid. Arengukoostöö Ümarlauas on käimas põnev projekt meediapädevuse teemadel, kus on kaasatud Armeenia, Ukraina ja Rootsi partnerid. Väga põnev on, et meie Ukraina partner on loomas matemaatilist mudelit valeuudiste tuvastamiseks.

MTÜ Mondos oleme esimese Armeenia-suunalise pilootprojekti lõpusirgel, projekt toetab naiste õigusi väljaspool suuri keskusi. Paar päeva tagasi toimus kõrgemate riigikaitse kursuste konverents, kus oli palju põnevaid arutelusid nii meie sise- kui välisturvalisuse üle. Neid teemasid on meil kõigil hästi oluline kuklas hoida. Ehk siis hästi, hästi põnev on.

Eraeluliselt tahaks hirmsasti hakata järgmine nädal kodu kaunistama, eelmisel aastal ma just jõulude paiku kolisin. Istusin linnakodus kastide keskel ja jäi kuidagi see trall vahele. Just tabasin end mõttelt, et tohutu igatsus on tuled ja viled üles panna.

Mis teid meie ühiskonna juures häirib? Mis on meeldivat?

Mulle ei meeldi öelda, et mind miski häirib, ja ma sooviks lihtsalt pöörata tähelepanu positiivsele. Kui vaadata annetustalgute talgukaarti, siis kogu Eesti on kaetud algatustega, mis moel või teisel annetusi koguvad. Kõikide nende algatuste taga on meie inimesed, kes on võtnud oma südameasjaks midagi korda ajada. Teemasid on seinast seina. Mina olen küll kõikide nende inimeste üle väga uhke ja niikaua kui meil on sellised inimesed, on meil Eestis väga hästi.

Kas Eestis on lihtne olla aktiivne kodanik ja ühiskonda panustaja?

Uskuge mind, ma ei ärka iga päev üles ega mõtle, et ma olen aktiivne kodanik ja ühiskonda panustaja. Ma olen lihtsalt väga noorest saadik otsinud endale elus väljundeid, millel oleks ka tähendus. Mulle lihtsalt meeldivad kõik need asjad, millega tegelen – need on põnevad, väljakutseid tekitavad ning üks põnev asi viib teiseni. Saan tänu oma tööle kohtuda nii huvitavate inimestega, minna nii põnevatesse kohtadesse. Olen õppinud antropoloogiat, mind huvitab, kuidas inimestel erinevates maailma nurkades läheb.

Minu arvates on Eestis lihtne leida endale väljund kodanikuna täpselt selle koormusega, mis endale sobib. See võib olla su töö, hobi, vabatahtlik tegevus või midagi, mida toetad näiteks hoopis annetustega. Neid väljundeid on, ja isegi kui ei ole, siis on väga lihtne see endale tekitada. Siinkohal tuleb jälle tulla selle juurde, miks meil siin on hea. Tulnud just Gruusiast, kus kodanikuaktivistid on tagakiusatud, saad jälle aru: milline vabadus, millest iga päev ei mõtlegi. Kindlasti on ka siin kriitilisemaid teemasid, mis vahel inimestele hambusse jäävad, aga minul seda kordagi juhtunud pole. Jällegi väärtus, mida tasub hoida ja meeles pidada.

Me elame n-ö tähelepanuühiskonnas, kus meie kõigi aja eest võistlevad pidevalt erinevad ettevõtted, teenusepakkujad jne. Mis on see, millele teie mitte kunagi oma aega ei anna?

Negatiivsus ja toksilisus. Mõni aasta tagasi olin oma tervisega hapras seisus ja sain aru, et toksilisus mõjutab otseselt minu tervist. Pärast seda proovin sellega kaasa mitte minna, vajadusel ka neid emotsioone tekitavad suhted või mustrid katkestada. Lisaks julgen olla rohkem mina ise ja ennast mitte nii palju painutada. Laias laastus ma ikka vaatan, millise tiimiga tööle asun, palju asju ma teen lihtsalt nende inimeste pärast, kellega koos töötada. Tulemus ja saavutus on oluline, aga minu jaoks on sama oluline või isegi veelgi olulisem, kuidas ma sinna jõuan.

Kui teie saaksite valida aasta kodaniku, kes see oleks?

Mõtlesin selle üle kaua ja ma päriselt ei saa ka ühte nime nimetada. Olen selles sektoris nii kaua töötanud ja seal on nii palju suurepäraseid inimesi, keda ma imetlen, et kui ma nüüd ühe valiks, siis ma teeks ju teistele liiga. Kasvõi kõik need inimesed, kes said tänavu aumärgi – mulle tundus ka nende kohta ette loetu võimas ja usun, et igaüks ka neist oleks aasta kodaniku tiitlit väärt.

Teie suurim tugevus ja nõrkus?

Seda küsimust võib mitut pidi vaadata. Ma tundsin hästi kaua, et pean kõike oskama, ja siis põdesin, et mul on nõrkused. Tegelikkuses on pigem nii, et mu nõrkused võivad olla tugevused. Ühel hetkel sain aru, et ma ei peagi kõike ise oskama ja selle asemel et teha asja, mis mul hästi välja ei tule – ja mis peamine, mida teha ei taha –, võin ma lihtsalt kaasata kellegi, kes oskab ja tahab. Nii võivad head asjad juhtuma hakata. Samamoodi on tugevustega, et need võivad muutuda su nõrkusteks, kui arvad, et oled mingis valdkonnas nii kõva tegija, et unustad teiste kaasamise. Aga laias laastus ma usun, et mul tuleb välja inimeste kaasamine, ma lihtsalt tean, et üksi ei suuda ma midagi, ning püüan end siis andekate ja tarkade inimestega ümbritseda.

Kuidas vabal ajal pingeid maandate?

Absoluutselt kõige lihtsamad asjad maailmas: aeg koos lastega, perega ning sõpradega. Suvel ujumine, paljajalu murul käimine, saunast veekogusse hüppamine. Talvel raamatud ja kamin. Muidugi palju värsket õhku, loodust ning jalutamist ja natuke sporti.

Töös suhtlen palju ja kuigi ma olen väliselt hästi ekstravertne, vajan palju aega lihtsalt omaette olemiseks. Ah jaa – mu lapsed teevad kõvasti kergejõustikku ning veedan päris palju aega staadionil neile tugitiimiks olles. See on ka selline hea viis ennast täielikult välja lülitada ja lastega koos olla.

Kõige efektiivsem enda väljalülitamine on olnud ratsutamine, see on üks vahvamaid hobisid, mis mul üldse olnud on. Tütar tahtis ratsutada ja ma mõtlesin, et ma niisama sõidutada ei viitsi, proovin siis ise ka, mulle on alati ka loomad meeldinud. Sellest kujunes esiteks vahva aeg meile kahele ja teiseks, mis iganes mõtted enne peas olid, siis hobusega tegeledes need kadusid. Kahjuks tekkis vahepeal terviserike, mis ei lasknud mind hobuse selga, aga mul on eesmärk tuleval aastal taas sadulasse saada.

Pingeid maandab ka koer, kes küll jalutamise suhtes ei ole nii entusiastlik kui mina, aga kui diivanil külje alla litsub, siis see on mõnus.

Isik ajaloost või tänapäevast, kellega kohtuda sooviksite?

Ma arvan, et konkreetsete isikutega, kui nad on kuulsad, saab ju raamatute ja intervjuude kaudu kohtuda. Nendega on ka see oht, et nad võivad inimesena pettumuse valmistada või mõned nende vaated ei pruugi üldse meeldida, kuigi nende muusika võib olla su absoluutne lemmik. Las need illusioonid jäävad.

Tahaksin potsatada muinasaegsesse Eesti kogukonda ning kuulda ja näha, mida siis naised mõtlesid ja tundsid, kuidas olid lood võrdsusega ning mismoodi siis mõeldi. See oleks küll hirmus põnev, juhul kui ma sealt tagasi enda aega potsatada saan. Tegelikult oleks huvitav niimoodi kõik sajandid läbi käia.

Milline on suurim kiitus, mille võib teile täna anda?

Igal inimesel on hea meel, kui teda tunnustatakse, olgu tunnustajaks siis kolleegid, pere, sõbrad või lapsed. Seda tegelikult ju iga asja puhul ning vahet ei ole, millise mastaabiga see asi on. Vahel oled uhke mingi väikse asja üle, mida ehk teised ei märka, aga ise tead, et see oli sinu enda jaoks suur eneseületus. Oli selle taga suur töö või õppisid mingi uue asja ära.

Vahel läheb midagi ka nihu ja siis on samuti oluline näiteks iseennast tunnustada ja öelda, et äkki ma nendes oludes, mis mul olid, tegin enda poolt maksimumi ja paremat tulemust saavutada ei olnud võimalik.

Millest unistate? Mida tahaksite veel kindlasti saavutada või ära teha?

Ma ise arvan, et mul on juba praegu unistuste elu. Mõni aasta tagasi tabas mind tervisrike, täiesti üleöö, ja kuigi ma väärtustasin ka siis kõike, mis mul täna on – ja see kõlab hirmus trafaretselt –, siis kui asi tõsiseks läheb, õpid ikka veelgi rohkem kõike väärtustama.

Tänasel päeval võiks me kõik unistada, et maailmas oleks rahu ja et Eestis säiliks rahu. Need on taas need kõige lihtsamad asjad. Mul on Ukrainas Harkivis sõbranna, kes on palunud, et ma talle vahel kirjutaks ja kirjeldaks oma tavalist igapäevaelu ning me saaks koos naerda, kuidas ma vihastasin, sest äkki läheb viieks minutiks elekter ära. Ta tahab kuulda minu igapäevaseid probleeme, mis selle kõrval, et su kodu võib saada pommitabamuse või saab mees rindel surma, ei ole probleemid. Aga ta vajab meenutust, et kuskil on täitsa tavaline elu, kus inimestel on sellised väikesed vahvad mured.

Laias laastus ma loodan, et minus säilib huvi maailma vastu ja oskus võtta vastu need huvitavad projektid, mida elu pakub. Ma ei osanud isegi kümme aastat tagasi unistada, et olen siin, kus ma praegu olen. Elu on protsess ja ma loodan, et see protsess on minu jaoks alati huvitav; et ma tahan neid asju teha, mida teen, et mul on selle käigus tore ja huvitav ning nalja peab ka kõvasti saama.