AIMAR ALTOSAAR ⟩ Räägime vastikust, aga siis vaatame valgusesse

Jah, nagu jõulud ja teised kristlikud pühad, on ka advendiaeg ärist läbi imbunud. Kuid maiustused ja mänguasjad, uued raamatud ja mängud, perega jõululaatadel käimine – olgu need siis nii lastele kui meilegi kinnituseks, et head on maailmas rohkem kui kurja. Foto: Matthias Bein / dpa / Scanpix

Kuigi meil on kirik riigist lahutatud ning enamik eestlasi kinnitab uhkelt, et ei ole usklikud, meeldivad meile ikka jõulud ja nende ootus – advendiaeg. Lapsed hakkavad hommikuti piiluma advendikalendri poole, täiskasvanud aga aastat kokku võtma ja kavandama jõuluõhtu tegevusi ning perekondlikke õhtusööke, kirjutab nädalakommentaaris ajakirjanik Aimar Altosaar.

Elu Eestis võib vaadata mitmest otsast – inimesed on muidugi pettunud hindade jätkuvast kasvust, millele palgakasv leevendust ei anna, majanduslik ebakindlus riisub hingerahu ning sõjaka idanaabri õelusel ja sõjapidamise isul ei paista ka lõppu tulevat, mis loomulikult meiegi elu mõjutab. Teisest otsast jälle – rahulolematust pole nii palju kui eelmisel aastal, kui opositsioon püstitas riigikogus obstruktsiooni rekordeid või kui varem püüdsid protestimeelsed tähelepanu miitinguid korraldades ja autodega ringi paarutades. Meid ei ahista enam koroonalaadne pandeemia ning tundub, et maailm on meile taas avatud. Kui poleks aga seda sõda!

Valitsusevahetus lennutas Euroopa poliitika tippu eelmise peaministri Kaja Kallase, kellelt võiksime loota, et selles ametis tegutseb ta tulemuslikumalt kui viimasel perioodil valitsuse juhina. Uue Euroopa Komisjoni ühe juhtfiguurina vastutab ka tema, millal ja kuidas lõpeb sõda Ukrainas ning kui kindlalt meie siin võime ennast tunda.