AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Tuglas mängib läbi aja

Friedebert Tuglas, «Poeet ja idioot» (1924). Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Tuglas hindas autentsust ja tõelist omapära, kirjutab kirjandusteadlane Toomas Haug.

Oma novelli «Poeet ja idioot» on Tuglas pidanud tähtsaks. Ta oli seda aastaid ihunud ja 1924. aasta suvel lõpuks avaldanud väikese eriraamatuna, alapealkirjaga «Novell kogust «Hingede rändamine»», kusjuures novellikogu ilmus alles aastapäevad hiljem.

Omajagu teatraalses, lavastuslikus loos istub Tuglase alter ego Ormusson Tartus Toomemäel ja mõtleb oma kunstnikumõtteid, kui tema kõrvale ilmub kunagine koolivend Kobras, tundmatu suurus, kes aga esitab talle pika «filosoofilise» traktaadi, nn Kuradi apoloogia, teatab kavatsusest asutada Saatana kirik ja arvab, et eesti rahvas peaks omaks võtma kuradiusu ning rahvastele teed näitama. Ormussonis tekitab Kobrase jutt algul huvi, hiljem aga lihtsalt peapööritust.