/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2024/11/27/16510577t1h318e.jpg)
- Eesti metsamaa on üha vähem metsa ja üha rohkem võsa nägu.
- Üleraie näitab põlvkondadevahelise solidaarsuse puudumist.
- Keskkonnakaitsjad on sunnitud rääkima pentsikus keeles.
Eesti metsanduspoliitika on lühinägelik ja homse suhtes hoolimatu ka ilma igasugust ökoloogilist mõõdet sisse toomata, leiab toimetaja Mihkel Kunnus.
«Hooldamata noorendikud ja istandike rajamise soosimine viib Eestit järjest kaugemale kvaliteetse puidu saamisest, loodushoiust, loodusväärtustest ja järjest lähemale võsa- ehk madalmetsandusele,» kirjutavad tänases Fookuses säästva metsanduse ekspert Vello Keppart ja metsakasvatusinsener Leo Filippov.
See on tõesti nii. Keda huvitavad need tendentsid detailselt, see tähendab pindalaliselt, raiemahuliselt, puuliigiliselt jne, sellel soovitan veebist üles otsida Lembit Maametsa ammendava pealkirjaga artikli «Jätame lastele palgimetsade asemel lehtpuuvõsa».
Riigimajanduslikus mõttes on tegu millegi laenusarnasega – homse arvel tänaste sissetulekute suurendamisega, tänane puidutööstus napsab homselt toorme.
Intensiivse üleraiega on löödud auk metsade vanuselisse struktuuri. Riigimajanduslikus mõttes on tegu millegi laenusarnasega – homse arvel tänaste sissetulekute suurendamisega, tänane puidutööstus napsab homselt toorme. Rahvuskonservatiivsemast seisukohast on tegu laste arvel elamisega, põlvkondadevahelise solidaarsuse puudumisega.
/nginx/o/2024/11/27/16510578t1h6d49.jpg)
Sellise käitumise õigustamiseks on järjekindlalt jutlustatud narratiivi «raieküpsusest», puu – eriti kuuse ja männi – vanusest, mille saavutamisel see kiirelt maha kukub, ära mädaneb ja raisku läheb, kui aatelist ja hoolitsevat harvesterimeest tema õilsal missioonil takistatakse. Mõistagi pole sellel narratiivil reaalsusega kuigi palju kokkupuutepunkte, puul pole kitsast, bioloogiliselt määratud saagikoristusaega nagu nisul või maasikal. Sõna «raieküpsus» on juriidilise mõiste «raievanus» sisendusjõulisem vorm. Kusjuures näiteks kuusikute raievanust alandati viimati aastal 2017.
Lühidalt: praegust metsapoliitikat saaks teravalt kritiseerida ka ilma igasugust ökoloogilist mõõdet sisse toomata: see on (riiklik) tarbimislaen. Aga ökoloogiline mõõde samuti on. Nagu on sotsiaalmajanduslikud ja muu taoline.
/nginx/o/2024/11/27/16510579t1hf6f3.jpg)
Pariis-Saclay ülikooli majandusteadlane Mateo Cordier rehkendas hiljuti välja, et kui arvestada jäätmekäitlust, maismaa- ja merereostust ning rahvatervist, siis praeguse käitumise jätkumise korral «võib alates 1950. aastast maailma ökosüsteemi kogunenud plastreostus tekitada ajavahemikul 2016–2040 rahalist kahju 13,7–281,8 triljonit dollarit, mis võrdub 548 miljardi kuni 11,27 triljoni dollariga aastas».
Raske on mitte olla irooniline selliste arvutuste suhtes. Aga samas on Cordier’ täielikult põhjendatud hädakarje keelevalik ka mõistetav. Kuidas väljendada suurt ja kuhjuvat mitterahalist probleemi inimestele, kes mõistavad vaid raha keelt?
Kuidas väljendada suurt ja kuhjuvat mitterahalist probleemi inimestele, kes mõistavad vaid raha keelt?
Inimkonnal on reaalne oht kõngeda plastireostusesse, aga samas on plast tõesti nii võrratult odav, mugav ja multifunktsionaalne materjal, et see on tänapäevases maailmas asendamatu. Harvester metsanduses on mõneti sarnane – see on nii võrratult efektiivne, mugav ja tootlik, et saemeeste juurde tagasiminek tundub täiesti mõeldamatu. Ometi sunnib harvester (oma liisinguga) peale suured raielangid, aastaringi raiumise, mullastiku kahjustamise ehk rüüstava ja jätkusuutmatu metsanduse.
Tänase Fookuse teise loona üritab looduskaitsja Farištamo Eller rääkida rahakeelsetele nende omas keeles kodumetsade lageraie kahjulikkusest. Kel kõrvad, see kuulgu!