Meil on täiesti tagaplaanile jäetud põhiseaduse (PS) § 27 lõikes 1 sätestatu oluline tahk – perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Siinkohal pean silmas just «kasvamise» ning «ühiskonna aluse» aspekti. See põhiseaduse säte tõstab esile perekonna kui erilist kaitset vajava ühiskonna aluse, tagades perekonnale põhiseadusliku kaitse ja ei oma tähtsust, kas peres on lapsi või mitte.
Ühiskonnas perekonna tekkimiseks peab olema tagatud soodne pinnas. Praegu seda kahjuks enam Eestis ei ole. Näiteks on probleemiks võimalus vabalt valida oma elukohta (PS § 34), sest koos elamine on üks põhilisemaid perekonna tekke ning funktsioneerimise alustalasid. Meil agarusega propageeritakse ja viiakse ellu nn 15 minuti linnade ideed, aga teised Eesti piirkonnad – kuidas nendega siis jääb? Kui ma tahan elada maapiirkonnas, siis juba nüüd on see sama hästi kui võimatu, keset looduse ilu ja rohelust. Koduloomade pidamise bürokraatia on nii suur, et mõistlikum on loobuda.