Viimastel aastatel olen märganud, et Narva poliitikal on kaks seisundit: koomasse vajunud soo või põlev kants. Linnajuhid kas keedavad kirvesuppi, üritades väga laisalt lahendada suvalisi kohaliku tasandi probleeme, või püüavad sisemiste ümberpaigutustega lammutada olemasoleva maja ja ehitada asemele uut – sama maja teist värvi katusega. Mis selle linna poliitikas tegelikult puudu on?
Viimased kaks nädalat on Kirde-Eesti pärl vaieldamatult olnud põleva kantsi seisundis – Katri Raik plaanis liitu Stalnuhhiniga, mille eest sai vastu pead. Noh, üldiselt kõigilt. Eesti poliitikud olid segaduses: kuidas nad võiksid helpida suppi samast taldrikust mehega, kellel on mõtteis Brežnev ja Eesti NSV. Tavakodanikud olid samuti hämmingus: me hääletasime eestiliku Narva poolt, miks Katri nüüd selle peale välja läks?