TRIIN KATARIINA TAMMERT ⟩ Võru on New York – väikelinna pubid on täitunud lustlike ameeriklastega

Liitlaste soomuk Võru keskväljakul NATO päeva tähistamisel. Foto: Arved Breidaks

• Võru linnas kuuleb baarides sageli inglise keelt.
• Lõunaeestlased oskavad pidu pidada.
• Võrus on midagi, mis meenutab New Yorki.

Päris ootamatu on Katariina Suure asutatud Eesti ja Läti kunagist pealinna kergelt amerikaniseerumas näha. Allpool mõned pildikesed läbi hobiantropoloogi silmade sügistalvest 2024.

Ma ei mäleta täpselt, millest meie «Võru on New York» siseringi nali kunagi alguse sai. Ehk kümmekond aastat tagasi ühe Võru söögikoha uksel juhusliku kleepsu nägemisest, kus multikategelased hoidsid silti tekstiga «New York»? Või sellest, et pärast 2016. aastal mu kolmanda romaani ilmumist, mille peategelane kolis New Yorki, kolisin mina Võrru? New York oleks tollases vanuses ilmselt palju loogilisem ja võimalusterohkem valik olnud, aga mõte Võrust tegi mulle umbes miljon korda rohkem rõõmu ja mul on kalduvus pehmetest väärtustest lähtuda. Rõõm, armastus jne. Üsna naiselik vist.

Seda ma sain hiljem, juba Võrus elades teada, et sarnaselt New Yorgile koosneb siinse vanalinna tänavavõrgustik korrapärastest paralleeltänavatest. Ainult et siin ristuvad nad Kreutzwaldi ja Jüri avenüüdega.

Toona ennustamatute poliitiliste arengute tulemusena kuuleb praeguseks Võru kahes popimas pubis teatud kellaaegadel inglise keelt rohkem kui eesti keelt. Kohalikud olevat seetõttu rohkem hakanud laudu reserveerima, sest muidu võib juhtuda, et NATO invasiooniga samale ajale sattudes ei saa istumagi.

Natuke on ikka harjumatu küll, et võrokeste tuttavate nägude ja eestikeelse sumina asemel on pubid ameeriklasi täis, mõned kohalikud nurisevad selle üle ka, samas nentis hiljuti üks tagasihoidlik eestlasest noormees ühe pubi leti ääres, et kuulab iga kell seal meelsamini inglise kui vene keelt. Olin üks õhtu tunnistajaks ka olukorrale, kus paar venekeelset üle napsutanud meest tahtsid «natokatega» käesurumisvõistlust teha, viimased ei võtnud vedu, aga esimesed taltusid alles pubi töötajate ähvarduste peale nad välja visata.

Toona ennustamatute poliitiliste arengute tulemusena kuuleb praeguseks Võru kahes popimas pubis teatud kellaaegadel inglise keelt rohkem kui eesti keelt.

Eelmise laupäeva õhtul pubis istudes saabus mu raamatu ja klaasi punase veini kõrvale ootamatult lauda ka üks kellegi saadetud hõõgvein. Kui sellele peagi järgnes liitlasvägede esindaja ja juttu rääkima hakkas, olin mõõdukalt üllatunud – enamik neist on väga noored, nii et me ei satu suhtlema. Kui noormees oma abikaasat mainis, mõtlesin kergendusega, et aa, olgu, tahab lihtsalt vestelda. Aga kui ta esitas küsimuse, kas ma tean, mis asi on polüamooria, sain täiesti taktitundetult pidurdamatu naeruhoo. Sest jah, tean küll, ma olen sellest juhuslikult kunagi sotsiaalmeedias ette jäänud New York Timesi artiklist lugenud. Paraku eelistan ma patriootlikult Eesti mehi, muu hulgas seetõttu, et nad ei ole enamasti liiga pealetükkivad.

Igatahes ma loodan, et Võru noored daamid teavad ka, et polüamooria on see, kui mehel on kuskil abikaasa, kellel võib olla omakorda peikasid, kellest ta räägib ausalt oma mehele, kellel võib omakorda olla sõbrannasid, kelle olemasolust ta naist ausalt informeerib. Polüamooriast räägib muide ka Eva Kübara värskelt PÖFFil linastunud film «Minu kallimad», mul jäi see festivali raames paraku nägemata, aga õnneks on seda järgmisel kevadel ka kinodesse oodata.

USA noormehed saadavad kuuldavasti Võru tüdrukutele päris tihti jooke, aga baaritöötajatele väga jootraha ei jäta. Ilmselt oskavad Hollywoodi filmidega üles kasvanud poisid tüdrukuid ka viisakalt kohtingule kutsuda. Jällegi parem variant kui idapoolne «kui lööb, siis armastab» koolkond, ma usun. Ma küll ei tea, kuhu nad neid Võrus kutsuvad – siin on senistele lisaks värskelt isegi paar uut söögikohta avatud (mõne kohaliku arvates vähemalt uus India koht keskväljaku ääres just ameeriklastele mõeldes), aga mulle tundub, et viisakamaid restosid pole ameeriklased siiski üles leidnud. Ja õhtud on väikelinnas ikka vaiksed, sest poisid peavad kindlal kellaajal väeosas tagasi olema.

Samas, kui on pidu, siis on pidu. Ma jätkuvalt imetlen lõunaeestlaste oskust pidu pidada – novembri alguses toimunud Itaalia-teemalisel kontsert-õhtusöögil läks hulk kohalikke juba bändi esimese loo ajal tantsima. Halloween'i-pidusid toimus Võrus lausa kahel järjestikusel nädalavahetusel ja ehkki kriitikutele see ei meeldi, siis mulle tundub «Hallo, viin» nimega tähtpäev viinakuu lõpus isegi päris loogiline. Kadripäevaga kokku langev tänupüha pole siin juuri maha ajanud (must reede paraku küll), ehkki algatus ühel päeval aastas mõelda, mille kõige eest on põhjust tänulik olla, tundub mulle päris sümpaatne. Siin mõjualade piirimail elades meenub see kõik muidugi tihedamini kui kord aastas…

Mõjualadest ja nende piiridest veel: võib-olla ma olen liiga palju Bondi filme vaadanud, aga loogiline oleks ju ka, et Võrus on spioone sama palju kui kunagi Lääne-Berliinis?! Teadaolevalt ma pole siiski seni veel ühtegi kohanud, ehkki oleks kindlasti inspireeriv. Või siiski – üks tüüp küll sattus justkui juhuslikult mitu korda minu ja mu sõbranna kõrvallauda, kui kohvitasime… Kui ta oli luuraja, siis ma loodan, et ta kandis kõik kuuldu oma peakorterile ette, ja ma ei teagi, kas tunda neile kaasa või õnnitleda neid suhteküsimustes ja emotsionaalse intelligentsuse teemal väga targaks saamise puhul.

P.S. Toimivat rongiühendust pole Võrul ikka ega ka mitte bussi, mis viiks Põlvast kord-paar päevas käivale rongile. Nii et ameeriklased olla ka siinsed vähesed autorendifirmad üles leidnud, Bolti taksodega enam kuuldavasti nii palju Tartusse ja Tallinna ei sõideta kui alguses.