Christian Veske: poisid, tüdrukud ja kõik ülejäänud

Christian Veske Foto: Erakogu

Inimeste soovi kogu oma ümbrust klassifitseerida võib mõista. See teeb ju elu lihtsamaks – ei pea ise enam oma vaatluste põhjal järeldusi tegema, sest meil on olemas kategooriate kirjeldused. Meile on sõnastamata ja sõnastatud normidega ette öeldud, milline peab olema normaalne mees ja milline naine, millised peavad olema nendevahelised suhted. Palju ärevust aga tekitab olukord, kui keegi on etteantud kategooriatest väljaspool ning me ei suuda enam teist inimest etteantud kategooriatesse paigutada.

Viimase aja debatt sooneutraalse lasteaia üle näitab taaskord, kuivõrd ebamugavalt inimesed end tunnevad, kui jutuks tuleb inimese sugu ja selle sotsiaalne kujundamine ühiskonna poolt. Kuidas muidu selgitada asjaolu, et uudis sooneutraalsest lasteaiast tekitab nii palju elevust (vaadakem ka kommentaaride arvu – üle 480) ning uudis sellest, et enamik Eesti peredest peab õnnetuse korral laenu võtma, ei tekita mingit arutelu (kommetaaride arv 33).

Selles debatis jääb aga sageli tähelepanuta, et tegelikkuses ei ole konflikt mitte väärtustes, vaid pigem maailmapildi tasandil. Usun, et nii toetajad kui ka vastased lähtuvad väärtusest, et laps peab olema õnnelik. Konflikt aga tekib sellel tasandil, millisena interpreteerime maailma. Toetajad reeglina lähtuvad ideest, et igaühel on õigus enesemääratlemisele, vastased aga toetuvad oma argumentatsioonis lähtepunktile, et meile on looduse poolt ette antud sugu ja sellega kaasnevad soorollid.

Normaalsed ja kõik ülejäänud
Vanalinna Hariduskolleegiumi direktriss Kersti Nigesen avaldab oma arvamusartiklis «Laps täiskasvanu mängukanniks» (PM 17.04.2012) muret samal teemal. Artiklis on autor sidunud omavahel nähtavamalt ja vähemotseselt sooidentiteedi probleemid, homoseksuaalsuse ja pedofiilia, tuues erinevaid näiteid oma kogemustest. Autor klassifitseerib seeläbi, mis on normaalne ja mis mitte.

Vaatlen kahte arvamust antud artiklis eraldi. Autor viitab sooidentiteedi probleemidele. Meie keskel elab erinevaid inimesi. Mõni tüdruk ei taha kanda kleiti ning talle meeldib mängida «poiste mänge». Kas tegu on sooidentiteedi probleemiga? Millal ja kelle jaoks on probleem probleem? Kas lapse enda jaoks või teda ümbritsevate jaoks, sest ta ei sobitu meile etteantud kategooriatesse? Eeldan, et tegu on just viimasega ning seeläbi muutub see ka lapse enda jaoks probleemiks, kuna teda võidakse teiste laste poolt narrida. Sel juhul, kus on probleem, millega peaks tegelema? Kas sundida seda last tema etteantud soorollidesse või tagada tema õigus olla selline nagu ta soovib ja luua kooli (lasteaeda) atmosfäär, mis toetab teda?

Homoseksuaalsusest kirjutab autor pikemalt, sidudes selle kaudselt pedofiiliaga. Siinkohal aga tuleb ilmselt jälle üle korrata, et homoseksuaalsus ja pedofiilia on erinevad asjad – homoseksuaalne suhe on kahe samast soost täiskasvanu vaheline intiimsuhe. Pedofiilia on seksuaalkuritegu, mis on täiskasvanu poolt suunatud lapse vastu. Kui enamik laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid toimub heteroseksuaalsete meeste poolt, kus ohvriteks tüdrukud, siis me ju ei eelda, et kõik heteroseksuaalsed mehed oleksid pedofiilid.

See, millist soolist käitumist peetakse normaalseks, sõltub alati ajast ja ruumist. Asjad, mis on lubatud tänapäeva Eesti naistele, ei olnud lubatud 19. sajandi naistele. Afgaani naiste ja Euroopa naiste reaalsused on väga erinevad.

Kool kui lapse valikuid toetav ja arendav turvaline keskkond
Kooli (sh lasteaia) üheks eesmärgiks peaks olema kujundada lapse jaoks turvaline keskkond, kus ta saab iseend avastada, tundmata hirmu, et ta on kuidagi naeruväärne. Selle tagamine peaks olema nii kooli juhtkonna kui ka õpetaja üks olulisemaid väljakutseid.
Sootundliku pedagoogika üheks eesmärgiks on vältida soostereotüüpide kinnistumist lastes. Vältida seda, et kui oled tüdruk, siis automaatselt pead olema tagasihoidlik ning kui oled poiss, siis oled loodud selliseks, et teiste tunnetest midagi ei pea. Tegelikult peaks ka iga lapsevanema eesmärk olema oma last kasvatada nii, et ta saaks elus hakkama – et tüdrukud oleksid julged ega kardaks ka oma arvamust avaldada ning et poisid õpiksid ka teisi kuulama ja nende tundeid hindama. Sellist avatust oleks ka meie koolidesse rohkem vaja.

Rootsi sooneutraalse lasteaia metoodika tundub ajakirjanduses vahendatu põhjal olevat suunatud eelkõige sellele, et laps ise õpiks end defineerima ning mitte järgima stereotüüpseid mõttemalle, mis meile on sageli ette antud. Ma ei ole kindel, kas antud lasteaeda saab pidada sootundliku pedagoogikaga lasteaiaks, sellele hinnangu andmiseks peab ilmselt rohkem teada saama kui ajakirjanduses avaldatud.

Laps on väärtus
Nagu eelpool kirjutasin, on sageli sellistes debattides esikohal konflikt maailmapildi tasandil. Nigesen seostab probleeme relatiivse maailmapildiga, kus ei tugineta moraaliseadustele. Seeläbi vihjab Nigesen oma maailmapildile. Leian, et nii antud debatis kui ka mitmetes sarnastes oleks sageli mõistlik rääkida siiski väärtuste tasandil. Väärtuseks antud debatis on ju laps ja tema heaolu, sõltumata sellest, millisest perekonnast ta tuleb (on seal ema ja isa, ainult ema, ema ja vanaema või hoopis kaks ema) ning lapse õigust turvalisele ja toetavale keskkonnale tuleb kaitsta. Mõned lapsevanemad on valinud turvaliseks keskkonnaks kristlikud lasteaiad, teised vanemad Rootsis panevad oma lapsed sooneutraalsesse lasteaeda. Eestis sooneutraalset lasteaeda ei ole. Sageli on aga meie haridussüsteem hoopiski soopime. Rootsi lasteaia eesmärgiks on vähendada etteantud kategooriaid ning lasta lapsel ise end määratleda. Tõsiasi aga, et laps käib sooneutraalses lasteaias, ei tähenda, et ta elaks sootus maailmas. Oma stereotüübid ja «normid» saab see laps igal juhul kätte kas meediast või tänavapildist.