JUHTKIRI ⟩ Ettevaatust, miinid!

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Sõda Ukrainas on selgelt eskaleerunud.
• Jalaväemiinide kasutamist tuleb meilgi arutada.
• Eesti ja Soome peaksid kujundama sarnase seisukoha.

USA otsus anda Ukrainale jalaväemiine on tekitanud kummalgi pool Soome lahte arutelu, kas peaks lahkuma jalaväemiine keelustavast Ottawa konventsioonist.

Lisaks loale kasutada USA kaugmaarelvi Venemaa territooriumil on Joe Bideni administratsioon andnud Ukrainale ka jalaväemiine. Säärane otsus on tekitanud arutelu Soomes, kust see jõudis ka Eestisse. Jalaväemiinide kasutamist ei luba Ottawa konventsioon, millega on ühinenud nii Eesti kui ka Soome.

Veel 2023. aastal ütles kaitseminister Hanno Pevkur (RE), et Ottawast lepingust lahtiütlemine teeks ärevaks meie liitlased. Aasta varem olid EKRE ja Ants Laaneots esitanud eelnõu Ottawa konventsioonist lahkumiseks, kuid selle laitsid maha kaitseministeerium ja kaitsevägi.

Ent 2024. aastaks on olukord Ukrainas ja sellega ka Eesti ning Soome julgeolekupoliitiline seisund muutunud. Esmalt muidugi fakt, et Soomest sai NATO liige. Seega muutus Soome 1300 kilomeetrit ühist maismaapiiri Venemaaga automaatselt ka NATO välispiiriks.

Teiseks ikkagi seesama Bideni otsus anda Ukrainale jalaväemiine, mis on Ukrainale kahtlemata olulised. Ent tuleb meenutada, et see Bideni otsus kaugmaarelvade ja jalaväemiinide kohta ei tekkinud vaakumis – see oli vastus veel ühe tuumariigi ehk Põhja-Korea sõtta lisandumisele. Lisaks sellele on Kreml muutnud oma tuumadoktriini, mis teeb võimalikuks tuumarelvaga ka mittetuumariikide ründamise. Kokkuvõtvalt: sõda on selgelt eskaleerunud, võrreldes kasvõi 2023. aastaga, mil Pevkur jalaväemiinide kasutamise mõtte maha laitis.

Eesti maismaapiir Venemaaga on Soome omast küll võrreldamatult väiksem, aga ühiseks nimetajaks ongi siin NATO välispiir ja potentsiaalne agressor.

Nüüd on riigikogu riigikaitsekomisjon asunud mõtet uuesti kaaluma. Eesti ei saa kindlasti Soomele ette öelda, kuidas sealsed poliitikud peaksid Ottawa konventsiooni suhtes käituma, ent Eesti saab kindlasti Soome tegemisi jälgida. Seda ka vastupidi, sest me oleme ju nüüd NATOs liitlased ja mis oleks veel loomulikum, kui meil oleks ühine arusaam julgeoleku- ja kaitsepoliitilistest väljakutsetest. Järelikult võiksid Eesti ja Soome võimalikult palju läheneda sellele küsimusele üheskoos. Eesti maismaapiir Venemaaga on Soome omast küll võrreldamatult väiksem, aga ühiseks nimetajaks ongi siin NATO välispiir ja potentsiaalne agressor.

Halvim, mis võiks praeguses olukorras juhtuda, oleks see, kui Soome ja Eesti jääksid Ottawa konventsiooni suhtes erinevatele arvamustele. See annaks Venemaale taas sõnumi lahkhelidest NATO sees. Ometi on nii Eestil kui ka Soomel vastutus NATO välispiiri kaitsmise eest. Ei tasu unustada sedagi, et mitmed sarnased ettevõtmised, olgu selleks droonimüür või betoonpunkrid Baltimaades, on mõeldud NATO välispiiri tugevdama. Miks ei võiks seda täiendada jalaväemiinide paigutamine idapiirile?

Muidugi ei saa seda kõike teha umbropsu ja piiratud rahakoti juures. Praegu läheb Eesti põhiraha mürskude soetamisele. Teiseks tuleb asi ikkagi rahulikult läbi arutada, seda nii siseriiklikult kui ka Euroopa liitlastega. Pealkirjas toodud hoiatus on aga tõhus vaenlase vastu.