JUHTKIRI ⟩ Vapra vastuhaku sõnum

Artur Roopalu 2018. aastal. Foto: Peeter Langovits / Soome saatkond Tallinnas

• Üks ajastu on Roopalu lahkumisega ajalooraamatus sulgunud.
• Soomepoisid ei tulistanud õhku, nad tulistasid meid ründava vaenlase pihta.

Mis on ühist sellistel tuntud eestlastel nagu Ain Kaalep, Raimond Kaugver, Ilmar Malin, Arved Viirlaid või Vello Salo? Nad kõik olid loomeinimesed, ent neid ühendas kuuluvus soomepoiste sekka. Soomepoisteks kutsuti neid mehi, kes põgenesid alates 1939. aastast Soome, et aidata meie põhjanaabreid võitluses iseseisvuse eest Talvesõjas ja Jätkusõjas.

Laupäeval saadeti viimsele teele 99-aastaselt lahkunud Artur Roopalu, kes oli teadaolevalt viimane Eestis elanud soomepoiss. Peale Roopalu on veel elavate kirjas kolm soomepoissi Kanadas ja üks Rootsis. Veel septembris osales Roopalu Harjumaal Muuksis üritusel, kus mälestati soomepoisse, nende riskantseid minekuid üle lahe ja nende sõnumit. 

Üks ajastu on Roopalu lahkumisega ajalooraamatus sulgumas, kuid soomepoiste vaprate tegude tähendus on helge momendina Teisest maailmasõjast meie jaoks alles. Nende deviis kõlas: «Soome vabaduse ja Eesti au nimel».

Ja Eesti au eest nad Soomes sõdisid. Kui Eesti delegatsioon oli 1939. aasta 28. septembri keskööl sõlminud Moskvas baaside lepingu, siis valgusid üle riigipiiri punaarmee väeüksused, kes de facto okupeerisid neile eraldatud alad Eestis, kuskohast kohalik elanikkond enamasti lahkuma sunniti. Soome Vabariik polnud sarnast lepingut nõus sõlmima, nähes selles ohtu oma iseseisvusele ning novembri lõpus ründas NSVL meie naabrit ja algas Talvesõda. Eesti Vabariik jäi sõjas ametlikult neutraalseks, kuid nõukogude baasidest Eesti territooriumil tõusid lennukid, mis lendasid pommitama Soomet, sealhulgas pealinna Helsingit.

See oli meie valitsuse häbi ning see oli meie rahva häbi. Kuid rahva õigustunnet ja otsustavust ei saa alahinnata. Kokku umbes 3500 meest põgenes Soome, et rahvuslikku häbi maha pesta nii hästi, kui isikliku panusega on võimalik. Marssal Mannerheim hindas eesti vabatahtlike osalemist kõrgelt ja moodustas neist omaette rahvusliku üksuse, jalaväerügemendi 200.

Soomepoisid võitlesid vapralt ning kui enamik neist otsustas 1944. aasta augustis naasta Eestisse, kaitsma oma kodumaad, siis kirjutas marssal Mannerheim neile rügemendi mälestusraamatusse südamliku pühenduse. «Kui nüüd eesti kangelaslikud vabatahtlikud lahkuvad Soome armee ridadest pärast mehist võitlust, saadavad neid Ülemjuhataja ja nende soomlastest relvavendade parimad soovid – armastuse ja kiindumusega neisse ja nende Isamaa saatusesse.»

Saksa okupatsiooniväed ei usaldanud soomepoisse ning püüdsid neid hajutada. Ehkki lõppkokkuvõttes meeste soov taastada Eesti iseseisvust ei õnnestunud, andsid nad pealetungivale punaarmeele mitu lahingut, millest Pupastvere lahing Tartu all stabiliseeris rinde 1944. aasta septembri keskpaigani.

Artur Roopalu ja teiste soomepoiste sõnum meile on igavene. See haakub ütlusega, mida olevat väidetavalt öelnud Jaan Tõnisson enne Eesti okupeerimist: «Tulistada on vaja, tulistage kasvõi õhku!». Soomepoisid ei tulistanud õhku, nad tulistasid meid ründava vaenlase pihta. Eesti ei alistunud 1944. aastal Nõukogude Liidule ega liitunud temaga vabatahtlikult. Vastupanu saatis maailmale sõnumi, et Eesti iseseisvustahe on aegumatu.

Aitäh teile vapruse ja mõtteselguse eest!