VAHUR LUHTSALU ⟩ Iseseisvuse magusad viljad ehk mis võinuks saada siis, kui Eesti jäänuks Euroopa Liidust välja

Vahur Luhtsalu Foto: Erakogu

Kõik selles teoses esinevad tegelased on fiktiivsed. Igasugune sarnasus reaalsete inimestega või organisatsioonidega olgu elus või surnud, tegutsevad või mittetegusad, on puhtjuhuslik, kinnitab oma kaheosalise artiklisarja teise osa kohta diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu.

Eesti ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga algavad 31. märtsil 1998. aastal ja mitmed toonased juhtivad poliitilised jõud, eeskätt erakonnad Reformimeelsed, Isamaapoolsed ja Mõõdukad Optimistid näevad Euroopa Liidus ennekõike põhjatut turgu Eesti kaupadele, teenustele, nii nagu Rootsi ja Soome, riigid, mis on Euroopa Liiduga liitunud ja ühisturu hüvedest osa saamas juba 1995. aastast. Kõlab ka argument, et ühinemine Euroopa Liiduga suurendab riigi pehmet julgeolekut ja lisaks saavad Eesti tipp-poliitikud kujundada Euroopa tulevikku, osaleda otsustes, mis puudutavad mitte ainult Eestit, Euroopat ennast, vaid kogu maailma – privileeg, mida pole kunagi Eesti senises ajaloos mitte ühelegi Eesti poliitikule veel osaks saanud.

2003. aasta Euroopa Liidu referendumil Eestis saavutavad aga ülekaalu Euroopa Liiduga liitumise vastased skeptikud, kes leiavad, viidates tuntud kohalike ja välismaiste majandusekspertide arvamusele, et Eesti liitumine Euroopa Liiduga oleks liialt ennatlik majanduse kiires kasvufaasis oleva riigi jaoks. Üheks kõige olulisemaks argumendiks Euroopa Liiduga liitumise vastaste leeris on arusaam, et dünaamilise majandusarenguga Eesti lukustaks end jäigalt majandusruumi külge, mille viimaste aastate kasvunumbrid käivad alla.