JUHTKIRI ⟩ Ärgem kartkem Putini imerelva

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Venemaa lasi Ukraina pihta eksperimentaalraketi.
• Lääs ei tohi karta Vene tuumaähvardusi.
• Donald Trumpi ees võib olla uus olukord Ukrainas.

Venemaa eksperimentaalraketi tulistamine Ukraina pihta lisab kahtlemata eskalatsiooni, kuid lääneliitlased peavad jääma endale kindlaks ja rahulikuks. Kremli tuumasantaaž ei tööta.

Ekspertide vahel käib meedias vaidlus, kas Venemaa tulistas Dnipro linna pihta mandritevahelise või keskmaaraketi. Igal juhul ületab Vene raketi laskekaugus nende rakettide oma, mida Ukraina on kasutanud pärast USA-lt loa saamist Venemaa vastu. Raketi täpne olemus polegi nii oluline, oluline on, et tegemist on Venemaa vastusega USA otsusele lubada Ukrainal kasutada kaugmaarakette Venemaa territooriumile löökide andmiseks. Lisatagu siia veel Moskva uus tuumadoktriin, mille järgi võib Venemaa rünnata tuumarelvaga ka mittetuumariike, kui nood on saanud tuumariigilt abi. See tähendab senise valuläve alandamist ja seega eskalatsiooni.

Kuid asjadest tuleb rääkida nii, nagu need on, mitte nii, nagu Moskva tahab, et me neist aru saaksime. Ukraina konfliktis on olnud pidevaks eskaleerijaks Venemaa, kes üldse alustas 2022. aastal täiemahulist sõda Ukraina vastu, on annekteerinud seadusega neli Ukraina oblastit ja toonud sõtta veel Põhja-Korea. Kui rääkida tuumaeskalatsioonist, siis siin on faktid selged: Ukraina võitleb praegu korraga kahe tuumariigi vastu.

Lääs seevastu on olnud kõhklev, kartes Venemaa tuumarelvaähvardusi ja peljates ületada nn punaseid jooni. Meenutagem, et külma sõja ajal kehtis tuumadoktriin, mis nägi ette vastastikust hävitamist (Mutually Assured Destruction ehk MAD), ja külm sõda ei muutunud kunagi kuumaks. Seevastu peeti palju nn varisõda (proxy war), kus kumbki pool toetas emba-kumba konfliktis osalejat kuskil kolmanda maailma riigis. Ukraina sõda ei saa siiski varisõjaks pidada, sest Venemaa on ise tunginud Ukrainale kallale ja muutunud seega otseseks konflikti pooleks. Nii nagu Trumani doktriin nägi kunagi ette vabadust armastavate riikide kaitset türanniate vastu, peab lääs seisma Ukraina kaitsel Vene türannia vastu.

Nii nagu Trumani doktriin nägi kunagi ette vabadust armastavate riikide kaitset türanniate vastu, peab lääs seisma Ukraina kaitsel Vene türannia vastu.

Igapäevapoliitikasse tagasi tulles on aga USA administratsiooni luba kasutada kaugmaarelvi Venemaa territooriumil ja Moskva vastus sellele eelmäng Donald Trumpi naasmisele Valgesse Majja. Trump on lubanud lõpetada sõja Ukrainas ja kumbki pool näib pingutavat, et Ukrainas tekiks mingisugune täiesti uus olukord, mida Trump peab asuma lahendama. Kuid et tegemist on omalaadse sõuga Trumpile (inimelude hinnaga kahjuks), viitabki, et Venemaa tuumarelvaähvardust ei pea väga tõsiselt võtma.

Mida Eesti saab teha? Hoidma pea külma, pidama sidet oma liitlastega ja andma endast kõik, et lääs püsiks ühtsena. Praegusel ajal ei saa lääs lubada endale mõrasid ühisrindes – sõja eskaleerumisel kasutab Moskva lääne nõrkused ära, olgu hübriidsõja või agressiivse diplomaatiaga. Ukraina toetuse tagamine peab olema meie välis- ja kaitsepoliitika prioriteet.