Arvi Freiberg ⟩ Kuidas edukas minevik ähvardab meid tulevikuta jätta

Akadeemik ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Arvi Freiberg Foto: Tartu Ülikool/university Of Tartu

Maailma kasvul on piirid ja peame mõtlema üha enam taandarengu võimalusele, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia asepresident ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Arvi Freiberg.

Eesti jätkuv majanduslik taandareng ja sellega kaasnevad raskused on igapäevane jutuaine nii valitsuskabinettides kui ka kodudes üle kogu riigi. Ja kuigi arusaamad selle surutise põhjuste kohta on üpris vastakad – sarjates kabinettides eeskätt väliseid olusid, kuid ka saamatut valitsust köögis –, valitseb haruldane üksmeel selles, et majanduse tõusule pöördudes laheneb olukord kui võluväel. Ometi on juba laialt teada, et piiratud ressurssidega maailmas on kasvul piirid. Mis siis ikkagi meid järjekindlalt majanduskasvu ilustama ajab?

Laia pintsliga maalides on selleks vähemalt kolm sundi: rahvastiku suurenemine, per capita ehk inimese kohta arvestatud tarbimise kasv ning olemasoleva rikkuse säilitamine ja paisutamine. Ülerahvastumine on kahtlemata üks kogetumaid maailma ahistavatest probleemidest. Teadupärast kõlistas esimesena häirekella inglise majandusteadlane Thomas Malthus (1766–1833) juba siis, kui maakamarat tallas alles napilt üks miljard inimest. Järgnevat rahvastiku kiiret kasvu ei ennustanud toona ka halvim unenägu. Vaatamata möödunud sajandi 1960. aastate lõpust jälgitavale kasvu aeglustumisele lisandub maailma praegugi igas sekundis rohkem kui kaks suud. Prognooside järgi peatub kasv alles 21. sajandi lõpukümnenditel. Siis peaks siin elama 10,4 miljardit inimest ehk pea kolmandiku võrra rohkem kui täna. Kõigi nende toitmine ei saa olema kerge ülesanne, arvestades, et juba nüüd pruugivad inimesed tervelt kolmandiku looduse taimsest toodangust ja toidu kasvatamisega on hõlmatud vähemalt 38 protsenti globaalsest maismaast. Seejuures on tarbimine väga ebaühtlaselt jaotunud. Kui arenenud tööstusriikides on ülekaalulisus epideemilised mõõtmed saavutanud ja otse prügikasti rändab ligi kolmandik valmistatud toidust, siis teisal kannatab peaaegu miljard inimest tühja kõhtu. Plahvatusohtlikuks paisunud sotsiaalne ebavõrdsus ja biosfääri ulatuslik saastamine ongi inimeste vajaduste – olgu siis tegelike või näiliste – rahuldamise kaks tumedamat külge.