Politoloog: kapo käitub nagu poliitiline MTÜ

Kaitsepolitsei aastaraamat. Foto: Mihkel Maripuu

Politoloog Martin Mölder leiab, et Mihhail Kõlvarti tegevust oma aastaraamatus kajastades on kapo võtnud rolli, mis sarnaneb mõnele kolmanda sektori organisatsioonile või huvigrupile, kelle ülesanne ongi osaleda avalikes debattides.

Võib tunduda, et kapo jaoks ei ole viimased pool aastat olnud kõige parem periood – ühele asutuse töötajale esitatakse süüdistus altkäemaksu küsimises, teisele riigireetmises, lisaks üldiselt pigem halva mulje jätnud Keskerakonna-Toobali-Tuiksoo juhtumiga seotud läbiotsimised ning nüüd viimaks ka hiljuti avaldatud aastaraamatu ja Mihhail Kõlvartiga seonduv. Lisaks veel siin-seal kübeke negatiivset avalikku tähelepanu, sealhulgas süüdistusi avaliku arvamusega manipuleerimises.

Vastuoluliste ja tundlike teemadega tegelemise puhul on negatiivne vastukaja ehk kohati paratamatu. Samas viimase aastaraamatuga seoses esile kerkinud teemades on mitu elementi, mille peale tasuks kindlasti pikemalt mõelda. Rein Ruutsoo (EPL, 17.04) ja Rain Kooli (ERR, 16.04) on juba juhtinud tähelepanu sellele, et kapo ei peaks tegelema taolise pealtnäha alusetu diskrediteerimisega, vaid et tema tegevus peab olema seotud konkreetselt piiritletud õigusrikkumistega, nagu see on kohane demokraatlikule õigusriigile. Nende kommentaaridega on raske mitte nõustuda.

Lisaks oleks siinkohal huvitav vaadata esmalt selle küsimuse sisu, kuna aluseks olev probleem tundub antud juhul olevat läbi ja lõhki poliitiline – Mihhail Kõlvarti teema puudutab venekeelsete gümnaasiumite sundüleminekut 60 protsendi ulatuses eestikeelsele õppele. Olgugi, et Raivo Aeg mainib aastaraamatut kommenteerides, et Kõlvart kasutab «selgelt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning ei ole nende kasutamisel läinud üle piiri», on aastaaruande sõnum sellele vastupidine – tegemist on ohuga Eesti riigi julgeolekule.

Kas vastuseis sellele reformile, Venemaa heakskiiduga või mitte, ohustab Eesti riigi julgeolekut ja suveräänsust? Venekeelse gümnaasiumihariduse (rahvus- ja hariduspoliitika) ja riikliku julgeoleku (kapo pärusmaa) vahel tundub olevat päris suur lõhe ja kui see teema on juba niimoodi raamitud, siis oleks huvitav olnud näha ka pikemaid mõttekäike, mis viiksid ühest teiseni.

Teiseks võiks pikemalt mõelda ka selle peale, kuidas kapo oma rolli taoliste küsimuste puhul kuvab. Lugedes aastaraamatu eessõna, võib kohati jääda mulje kapost kui mõnest kolmanda sektori organisatsioonist või huvigrupist, kelle ülesanne ongi osaleda avalikes debattides: «Avaldame oma arvamust, sest peame ennast osaks Eesti ühiskonnast.» Avalikes debattides osalemine eeldab enamasti aga päevapoliitilise positsiooni võtmist, mis kindlasti ei tohiks olla kapole kohane ning jätab mulje oma ülesannete ja rolli liiga vabast tõlgendamisest. Kui isegi kõik muud argumendid kõrvale jätta, siis on tegemist praktikaga, mis lõppkokkuvõttes tõenäoliselt pigem kahjustab kapo enda mainet ja usaldusväärsust ning mida seega tuleks vältida.