LAURI VAHTRE ⟩ Sööda hunti, palju söödad, tema vaatab ikka metsa poole

Mihhail Stalnuhhin ja Katri Raik. Foto: Ilja Smirnov

Mihhail Stalnuhhin teatas, et loobub Narva volikogu esimeheks kandideerimast, kuid tasub küsida, kuidas selline võimalus üldse tekkis. Sest kui tekkis korra, võib tekkida ka teine kord, leiab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Mihhail Stalnuhhin on üks imelik mees. Sündinud Tartus, räägib puhast eesti keelt, on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal. Nii et põhimõtteliselt teab suurepäraselt, kuidas lõpetada lauset «Kui Arno isaga koolimajja jõudis…», millist oskust võiks pidada eestlase üheks tunnuseks.

Ometi, kui kellegi kohta käib vanasõna «Sööda hunti, palju söödad, tema vaatab ikka metsa poole», siis just Stalnuhhini kohta. Ja lisame: sest metsas elab karu. Mees, kes ütleb Eesti Vabariigi asemel Eesti NSV, ütleb sellega enam-vähem kõik. Ma ei nimetaks seda vihaks Eesti riigi vastu. Olen aja jooksul avamusele jõudnud, et Eesti riik on Stalnuhhini jaoks midagi nii mõttetut, et ei vääri vihastamistki. Pigem nagu tüütu mutukas, mis tuleks laiaks litsuda, kui liiga valjult pläriseb. Millest järeldub, et sama mõttetuks peab ta ka eesti rahvast kõige oma Arnoga, kes juba esimesel päeval kooli hiljaks jäi. Erinevalt vene rahvast, kellel on esiteks õigus omada riiki, teiseks õigus omada suurt riiki, kolmandaks õigus teisi riike alla neelata ja neljandaks õigus selle juures veel märtrit mängida, sest kõik ju kiusavad. Kiusavad muidugi puhtalt õelusest, mitte põrmugi sellepärast, et Venemaa on sajandeid käitunud ennasttäis pätina, kes nõrgemaid pidevalt terroriseerib, hävitab ja alandab, pidades seda mingiks üllaks missiooniks. Nagu nüüdki, mil venelased arvavad, et läksid Ukrainasse fašismi likvideerima. Hoidku jumal meid selliste sõprade eest, vaenlastega saame ise hakkama.