Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

KRISTA PIIRIMÄE Pensionid tuleb külmutada seniks, kuni Eesti ei ela enam võlgades (33)

Copy
Rahapõrsas. Pilt on illustratiivne.
Rahapõrsas. Pilt on illustratiivne. Foto: SMIT

See artikkel hakkas idanema aasta alguses seoses õpetajate streigiga, mille tulemuseks oli 17-eurone palgatõus miinus tulumaks. Endise õpetajana tean, et see on ainuke elukutse, kus peale tasustatud põhitöö lisandub väärika kodaniku kasvatamise aateline kohustus, mis nõuab erilist empaatiat.

Aprillis avastasin, et minu pangaarvele potsatanud pension oli kasvanud 72 euro võrra. Olukorras, kus minu elu oli muutunud juba nii mugavaks, et tihti ei viitsinud isegi süüa teha, ostsin poest valmis toitu. Meie põlvkond ei pea kellelegi üüri maksma, sest korter on juba nõukogude ajast ja ka kõik muu on olemas. Mul hakkas halb enesetunne ja häbi õpetajate ees. Mikk Salu artiklist «Kuidas Eesti sai keset kriise kiireima pensionitõusu» (Postimees, 2.08) loeme, et keskmine pension 483 eurot aastal 2019 kasvas 774 euroni aastal 2024, st viie aasta jooksul veidi üle kolmandiku. Kui 2025 saab keskmine pension olema 826 eurot, siis juba veidi üle 50 protsendi.

Terve sügise olen lugenud ühe masendavamaid artikleid ja kuulanud intervjuusid. Näiteks, maksude tõus ei aita majanduse kasvu artiklis «Valitsuse kärpekava võib maakonnaliinidele kõva põntsu panna» (Tartu Postimees, 9.10), meditsiinitöötajate külmutatud palga tõttu võib toimuda nende uus väljaränne Soome (ETV uudis 4. novembrist). Samas teatati, et haridusministeerium vähendab valdadele antavaid toetusi ühe miljoni euro võrra, nad peavad korrastama oma koolivõrku, st likvideerima kodulähedased koolid ja seega ka lõhkuma kogukonnad. 5. novembri kirjutas Tartu Postimehes Jens Raavik «Lapsevanemad võlgnevad Tartu linnale ja vallale üle veerand miljoni euro». 6. novembri Postimehes kirjutas Henn Uuetoa «Spordisaalide  ja -väljakute üha kõrgemad rendihinnad kergitavad õppemakse, mis hakkavad lapse vanematele üle jõu käima. Mis saab noortespordist?».

Tagasi üles