See on õilis ettevõtmine. Siiski on reaktsioon eelseisvale sündmusele Vene emigratsiooni laiades ringkondades ja Ukraina diasporaas Euroopas olnud valdavalt negatiivne. Selle põhjuseks on nende opositsionääride vastuolulised avaldused, keda paljud kahtlustavad imperialistlikes kalduvustes, nähes neis Putini režiimi salajasi toetajaid.
Pretensioonid Kara-Murza ja Jašini vastu esitati kohe pärast nende vabastamist Putini vanglakambritest ja Euroopasse saabumist. Opositsionääride avaldused venemaalaste vastu suunatud sanktsioonide leevendamise vajaduse kohta ja nende kaastunne sõjas hukkunud Vene sõduritele («meie poisid») tekitasid pahameelt. Lisaks sellele on Kara-Murza, Jašin ja Julia Navalnaja oma kõnedes ja intervjuudes palju rääkinud muutuste ja demokratiseerimise vajadusest Venemaal, välistades riigi lagunemise kui ajaloolise väljavaate. Paljude Venemaa dekoloniseerimise pooldajate jaoks tähendas see impeeriumi säilitamise kavatsuse tunnistamist. Kuid kriitikute peamine rahulolematus ei olnud seotud mitte sellega, mida opositsionäärid ütlesid, vaid sellega, millest nad vaikisid. Neilt oodati valjuhäälseid ja karme avaldusi Putini režiimi vastu, üleskutset Ukraina relvajõudude abistamiseks ja pöördumisi lääneriikide poole sõnumitega Ukraina relvastamise vajalikkusest, et «metsloomale Kremli koopas lõpp peale teha». Neid sõnu aga ei kõlanud.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/27/15104800t1h19d9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)