VAIKO TIGANE ⟩ Potiservas ei õnnestu ülejäänud potist paremat suppi keeta

Oleme üha parema heaoluühiskonna poole pürgides ja majanduskasvu taga ajades oma elukeskkonna juba hävitanud, kuid soovime ikka saada ja saavutada kõike rohkem, odavamalt ja kiiremini. Unustage ära! Inimkonna kuldne poolsajand on nüüd lõppenud ja kõik hakkab veerema allamäge, see on paratamatus. Foto: Murad Sezer / Reuters / Scanpix

Elame praegu justkui kolme katku ohus, milleks on sõjad, pandeemiad ja looduskeskkonna väga kiired muutused. Kui sõdu saab teoreetiliseltki ohjata diplomaatiaga ning pandeemiate levikut inimeste käitumise ja meditsiini võimalustega, siis looduse vastu ei ole inimene mitte kunagi saanud, tõdeb kirjastaja Vaiko Tigane.

Aitab toonekure-juttudest – vaatame tõele näkku. Mitte keegi ei suuda pidurdada planeet Maa kliimamuutusi, väike Eesti üksi ammugi mitte. Üleujutused, põuad, maastikupõlengud, vulkaanipursked, orkaanid, kõrbetormid, sudu teke ja maalihked üha sagenevad, nende prognoosimine on meteoroloogidele muutunud aina keerukamaks.

1992. aastal 150 riigi osalusel sõlmitud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon pani aluse riikide kohustustele kliimamuutuste ohjeldamisel. Kuigi Euroopa Liit moodustab nii maailma rahvastikust kui tööstusest vaid napi kümnendiku, mis on üle poole väiksem kui näiteks ainuüksi Hiina või India vastavad parameetrid, siis meie planeedi kliima päästmise plaane, mida liikmesriigid usinalt realiseerima peaksid, genereeritakse jätkuvalt Brüsseli uhkeldavates klaaspaleedes.