Ülo Niinemets ⟩ Hävingu läbi vaba loodust «taastamas»

Eesti Maaülikooli taimefüsioloogia professor Ülo Niinemets. Foto: Sille Annuk

Rabametsas möllavad traktorid. Metsa peab üle ujutama, et raba saaks taastuda. Kas ühe looduliku ökosüsteemi «taastamine» on väärt teise hävitamist, küsib Ülo Niinemets, Eesti Maaülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.«

Looduslik on selline ökosüsteem, kus organismidevahelised ja organismide ja keskkonnavahelised suhted on vabad. Vabana mõistetakse üldjuhul seda, et looduslikud ökosüsteemid on isereguleeruvad ja vabad inimmõjust. Looduslikud ökosüsteemid on pidevas muutuses. Nad kujundavad ise oma keskkonda ja vastavalt keskkonnamuutustele asendavad ühed liigid teisi. Meil on looduslikuks koosluseks enamikus paigus mets. Näiteks peale tormimurdu hakkavad kõigepealt sirguma kiirekasvulised kask, lepp ja haab, teatud kasvupaikades mänd. Need puud on vähese varjutaluvusega. Aja kulgedes muutub metsa all nende liikide jaoks liiga pimedaks ja sõltuvalt kasvukohast võtavad koosluse järk-järgult üle suurema varjutaluvusega kuusk või pärn. Sellist liikide vaheldumist koosluses kutsutakse suktsessiooniks.

Praktikas on raske leida täiesti inimmõjuta kooslusi. Inimmõju tulemusel erinevad ökosüsteemid tihti antud kasvupaigale vastavast looduslikust kooslusest, kasvõi näiteks liikide koosseisu, taimestiku ja loomastiku arvukuse ning paljude muude tunnuste osas. Inimmõju kõige negatiivsemaks tulemuseks on ökosüsteemide degradeerumine, mis tähendab antud kasvupaigale vastava ökosüsteemi omaduste pea täielikku kadu. Inimmõju lakkamisel tekib looduslik ökosüsteem varem või hiljem. Uus tekkinud looduslik ökosüsteem võib olla sarnane sellega, mis oli samal alal enne inimmõju, kuid pigem mitte. Seda seepärast, et inimmõju tulemusel on keskkonnatingimused teised. Näiteks peale metsa mahavõtmist puhub tuul viljaka mullakihi ära või uhub paduvihm selle minema.