JUHTKIRI ⟩ Nii võidame tulevikusõjad

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Vene armeed võidab tehnoloogiaga.
• Eesti muudab Ukrainale antava abi olemust.
• Eesti kaitsetööstus võidab Ukraina abistamisest.

Me ei tea, kuidas sõda Ukrainas lõppeb, kuid me võime kindlad olla ühes: president Volodomõr Zelenskõi läheb igaveseks ajalukku lausega «Ma ei vaja küüti, ma vajan laskemoona».

Mida me veebruaris 2022 veel ei teadnud, oli see, et välksõjast saab kurnamissõda ja et Zelenskõi sõnad saavad täiesti uue tähenduse: laskemoona küll, aga missugust laskemoona ja mis koguses?

Nüüd teame, et sõjas Venemaaga läheb ellujäämiseks vaja üüratus koguses suurtükimürske. Selgunud on ka see, et Euroopa riigid ei ole võimelised üüratus koguses suurtükimürske tootma. Saadud teadmised on pannud riike mõtlema iseseisva kaitsetööstuse peale, et tagada sõjaolukorras teatud varustuskindlus ja mitte sõltuda ainult teiste riikide tarnetest.

Ukrainlased ütlevad, et juba praegu antakse suurem osa löökidest vastase pihta droonidega. Kui Eesti saab siin omalt poolt kaasa aidata, siis võidame sellest kõik.

See on mõistlik tee, kuid iseseisev mürsutootmine on ainult osa lahendusest. Enne Teist maailmasõda oli Eestil oma mürsutootmisvõime, kuid isegi kui Arsenal oleks pandud tööle kolmes vahetuses, suutnuksid nad kuu ajaga toota vähem mürske, kui oli ühe sõjanädala kulu. Iseseisev mürsutootmine võib ära hoida halvima, kuid sõja võitmiseks sellest ei piisa.

Samasugust sõnumit on püüdnud edastada endine Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi, kes on praegu Ukraina suursaadik Ühendkuningriigis. Selle aasta juulis pidas ta RUSI mõttekoja korraldatud konverentsil ettekande, mille me ka Postimehes avaldasime.

Zalužnõi ütles, et tehnoloogia on see, mis peab tagama Ukraina rahva püsimajäämise. Kui sõja tulemuse otsustavad ressursid, siis on Venemaal selgelt rohkem inimesi (ja suurtükimürske), aga kui ka tehnoloogia on ressurss, siis on läänel jälle selgelt rohkem tehnoloogiat. Zalužnõi näeb siin võimalust sõtta pööre tuua: «Meie partneritel on ressursse, kuid puudub rakenduslik ja praktiline väli, kus neid katsetada. Ainult koos suudame seda ressurssi tõhusalt kasutada, sest aeg ei tööta enam meie kasuks.»

Tundub, et just seda teed ongi minemas Eesti, mis tähendab, et oleme Ukraina toetamisel jälle teenäitajate seas. Meie tänases lehes on lugu sellest, et Eesti muudab strateegiat Ukrainale relvaabi andmisel: kaitseväe ladudest relvastuse andmise asemel hakatakse järgmisest aastast ukrainlastele tellima tooteid Eesti kaitsetööstuselt.

Eesti kaitsetööstusliitu kuuluvale 150 ettevõttele tähendab see aastas umbes 90 miljoni euro eest tellimusi. Eriti võiksid Ukrainale huvi pakkuda Eestis valmistatud luuredroonid, droonivastased seadmed ning luureks ja sihtmärkide avastamiseks vajalikud jälgimissüsteemid.

Esimene ja Teine maailmasõda võideti suurtükkidega, kuid see ei pea nii jääma. Tankid, ründelennukid ja -kopterid ei ole suutnud lahinguväljal suurtükki asendada, kuid seda võib teha droon. Ukrainlased ütlevad, et juba praegu antakse suurem osa löökidest vastase pihta droonidega. Kui Eesti saab siin omalt poolt kaasa aidata, siis võidame sellest kõik.