/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
/nginx/o/2011/11/29/855293t1h5472.jpg)
Kolumnist Hardo Pajula kirjutab, et Saksa sotsioloogi Ralf Dahrendorfi järgi algas 1920ndatel sotsiaaldemokraatlik sajand, mille lõpuvaatusele me praegu tõenäoliselt kaasa elamegi.
Hardo Pajula: krediidikriisist usukriisiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal oleme sagedasti kuulnud, et Euroopa võlakriisi peapõhjused pole majanduslikud, vaid poliitilised. Selles käibearusaamas on muidugi omajagu tõtt. Ent samas pole poliitilist majanduslikust eraldav vahesein mitte üksnes urbne, vaid ajaloolises plaanis võrdlemisi uus ning seetõttu ka mitte universaalne ega igavene nähtus.
Loomulikult vormivad hetke tehnoloogilised võimalused iga inimkooslust, kuid majanduslike ajendite asend ühiskonna põhiliste tõukejõudude hierarhias on läbi ajaloo põhjapanevalt muutunud. Otsustavaks veelahkmeks oli siinkohal tööstusliku pöördega kaasnenud masintootmine, millega kaasnesid omakorda kaks sügavat muutust: üleminek eluspüsimiselt kasvule ja ellujäämismotiivi asendumine kasutaotlusega.
Kapitalismi keskaegne, säilitamisele häälestatud ja teispoolsusele toetuv aluspind kujutas endast religioosse, poliitilise ja majandusliku orgaaniliselt läbikasvanud tervikut. Esimest viiulit mänginud kiriku ülesanne ei olnud seejuures mitte üksnes olemasoleva korra põhjendamine ja hingeabi, vaid ka sotsiaalhoolekanne. Koguduste väiksusest, elu selgelt tajutud haprusest ning kristlikust ühtekuuluvustundest tingituna oli vastastikune abi ligimese religioosne kohus ning vaesust ei peetud üldiselt karistamisväärseks patuks – tulenevalt olude ebakindlusest võis tänane annetaja olla homne abivajaja.
Reformatsiooni löödud mõra religioosse ja poliitilise vahele oli esimene märk keskaegse terviku lagunemisest. 16. sajandi esimese kolmandiku lõpus sulges Henry VIII vaesteabis olulist rolli mänginud kloostrid ning sekulariseeris nende maavaldused. Sissejuurdunud hoolekandesüsteemi nii jõuline reform tekitas peagi mässudeks üle kasvanud rahulolematuse ja järgnenud ümberkorralduste käigus pandi abi jagamise kohustus ilmalike omavalitsuste õlgadele.
Vastandiks kloostrite väidetavale heldekäelisusele võttis uus süsteem omaks märksa rangema hoiaku ning kehtestas tööst keelduvatele vaestele karmid karistused. Nii keelati näiteks rangelt kerjamine, mille eest määrati esimesel korral karistuseks pikem piitsutamine ning teisel korral tuli juba loobuda ühest kõrvast.
Tööstusliku pöörde eelse sotsiaalabisüsteemi piirjooned pandi kapitalismi sünnimaal paika 1601. aastal vastu võetud Elizabethi vaesteseadustega. Elanikkonna kasvav arvukus tingis suhtumise edasise karmistumise ning vaesust hakati pidama inimese enda veaks, olgu siis vahetuks põhjuseks valeotsused, laiskus või joomarlus.
Sõdadest revolutsioonilise Prantsusmaaga ja tarastamisest tingitud vaesuse edasisele levikule reageeriti Inglismaal nn Speenhamlandi palgatoetuste süsteemi kehtestamisega 1795. aastal. Kohalikud omavalitsused võtsid endale kohustuse maksta kinni palga ning nisu hinnast ja pere suurusest sõltuva elatusmiinimumi vahe. Et selle asjakorralduse juures puudus tööandjatel motiiv töökäte pärast konkureerida ja viimastel jällegi motiiv paremaid palku otsida, jäigi rõhuv osa maaelanikkonnast toimetuleku piirile virelema. See kõik läks omavalitsustele maksma aga järjest kenama kopika. Seetõttu sattus kõnealune asjakorraldus 19. sajandi esimese veerandi lõpuks terava kriitikatule alla.
Kõigepealt rääkis kirikumees Joseph Townsend loo saarekesest Tšiili rannikul, kuhu hispaanlaste valdusi vaenanud inglise mereröövlid olid oma tuleviku toiduvarudeks viinud mõned kitsed. Looduslike vaenlaste puudumisel hakkasid need seal uljalt paljunema, mistõttu hispaanlased viisid omalt poolt samale saarele koerapaari. «Mõne aja pärast tekkis uus tasakaal,» kirjutas Townsend, «kõigepealt maksid oma võla loodusele kummagi liigi nõrgimad, ellu jäid kõige toimekamad ja tarmukamad,» ning lisas siis üldistavaks kokkuvõtteks: «Nälg taltsutab ka kõige metsikuma elaja, see õpetab korralikkust ja viisakust, sõnakuulamist ja alluvust ka kõige põikpäisematele.»
Poolteist sajandit hiljem kirjutas majandusajaloolane Karl Polanyi: «Siin oli poliitikateaduse uus alguspunkt.» Tõepoolest, seni oli iga küsimus inimühiskonnast olnud lahutamatu seadustest ja riigist, ent tol Tšiili saarel ei olnud riiki ega seadust, kuid kitsede ja koerte vahel valitses ometi tasakaal. Townsend toonitas, et kuna inimene on elajas, oli vajalik vaid minimaalne riik. «Kohtuniku järele puudus vajadus, sest nälg kehtestas tõhusama korra kui kohtunik,» võttis Polanyi kokku Townsendi retsepti.
Et Townsendi vaated haakusid tihedalt tärkava ja töökäte järele januneva tööstuse vajadustega ning üldise rahulolematusega senise hoolekandesüsteemi suhtes, sätestas 1834. aastal vastu võetud seadusemuudatus, et sotsiaalabi tohib edaspidi jagada vaid nn töömajades, milles valitsevad olud meenutasid sihilikult hullumaja ja vangla omi.
Seni maapiirkondades Speenhamlandi süsteemi abil nälja piirist veidi ülalpool hoitud vaesed kapitalistlikule tööturule tõuganud seadusemuudatus oligi Polanyi järgi poliitilise majanduslikust otsustavalt lahutanud kiil.
19. sajandi teiseks pooleks oli keskaegne kolmiktervik siis üürikeseks ajaks täielikult lagunenud.
Uuel, juhtohjad endale haaranud, materiaalse rikkuse kasvule ja kasumotiivile apelleerival eluvaldkonnal olid algusest peale ägedad vastased. Seetõttu iseloomustavadki eriti 19. sajandi viimast veerandit järjest hoogustuvad katsed laiutav majandussfäär oma endistesse raamidesse tagasi suruda. Kõik need kollektivistlikud katsed isereguleeruva turu juhtideele vastu töötada hakkasid aga pikapeale üha enam takistama kõnealuse süsteemi ladusat toimimist. Sedamööda, kuidas valimisõiguse sammsammuline laienemine kasvatas sotsiaaldemokraatliku liikumise kasvupinda, sattuski isereguleeruv turusüsteem järjest suurema surve alla ning varises suures depressioonis lõpuks kokku.
«Kui rahvusvaheline [majandus]süsteem 1920ndatel läbi kukkus, tulid varase kapitalismi peaaegu unustatud tüliküsimused taas nähtavale. Esimene ja olulisim neist puudutas demokraatiat,» kirjutab Polanyi ning tõlgendab järgnevaid fašistlikke, kommunistlikke ja korporatiivseid improvisatsioone katsetena taastada poliitilika primaarsus majanduse ees.
Teine maailmasõda tõukas kogu maailma majanduse otsustavalt kollektivistlikele relssidele ning isegi sõjajärgse Lääne-Euroopa majandusedus mängisid neokorporatiivsed institutsioonid olulist rolli. Saksa sotsioloogi Ralf Dahrendorfi järgi algaski 1920ndatel sotsiaaldemokraatlik sajand, mille lõpuvaatusele me praegu tõenäoliselt kaasa elamegi.
Murranguline pööre toimus siin Hiina avanemisega 1970ndate lõpus ning kogu sotsialismileeri hukuga kümmekond aastat hiljem. Üleilmastumine tõi majandussfääri 20. sajandi lõpuks veenvalt troonile tagasi.
Tõenäoliselt ei ole suur liialdus ütelda, et sadade miljonite inimeste enam-vähem üheaegne tulek rahvusvahelisse tööjaotusesse vapustas lääne heaoluühiskondi peaaegu sama mõjusalt kui Speenhamlandi süsteemi kaotamisega kaasnenud kapitalistliku tööturu teke 1830ndate Inglismaal tolleaegset maarahvast.
Nüüd, kus krediidikriis on oma valgusvihu suunanud lääne hoolekanderiigile, tulevad varase kapitalismi peaaegu unustatud tüliküsimused taas nähtavale ning poliitika hakkab majandust jälle oma nurka tagasi suruma.
Põhiküsimus on siin eelkõige selles, millise vormi poliitsfääri tagasitulek võtab. Siin võib aga määravaks osutuda just täiesti unustatud religioosne mõõde. Kui läänt üldse seob praegu mingi üldine usk, siis on see vast veendumus, et homne on tänasest parem, et me oleme poliitiliselt ettehooldatud ning meid ümbritseb hoolekanderiigi turvavõrk.
«Religioosne usk väljendab inimese usaldust elu vastu,» kirjutab poola filosoof Leszek Kolakowski, «ning see on maailma ja olemise mõtte tunnetus. Seepärast see ka ei sure, ratsionalistide kiusuks. Religioossel usul on olnud ja on endiselt, ehkki väiksema intensiivsusega, barbaarseid või hävitavaid väljendusvorme. Hingelise turvalisuse otsimine võib muutuda tapatalguteks, sõltumata sellest, kas otsitav turvalisus on religioosne või antireligioosne.» Seetõttu ongi krediidikriisi usukriisiks ülekasvamine Euroopa Liidu ja kogu läänemaailma poliitilise arengu otsustav hetk.