Kui turul on monopol, siis monopol tavaliselt kehtestabki mõistlikust turuhinnast kõrgema hinna. Ent miks pole turul rohkem pakkujaid, nagu on liikluskindlustuse osas? Nii pakkujate vähesuse kui ainupakkuja soolase hinna põhjus võib olla selles, et kindlustusfirmad ei suuda täpselt prognoosida, mis hakkab juhtuma – kui sageli inimesed kindlustussummasid soovivad ja milliseks need kujunevad. Seetõttu on firmade jaoks tegemist suure riskimääraga tegevusega, mis kajastubki pakkumiste vähesuses ja nende hinnas.
Patsiendikindlustuse eesmärk on pakkuda patsiendile kompensatsiooni arsti ravivigade korral. Kui keegi peaks seetõttu surema, tekib kompensatsiooniõigus lähedastel. Ilmselt sellisel juhul on võimalik küsida maksimumhüvitist 300 000 eurot.
Alles aasta pärast, peale süsteemi käivitumist, selgub, milline on olnud väljamaksete kogumaht ning millises suunas Eesti praktika liigub: kas Soome suunas, kus kaevatakse vähe ning ka väljamakseid on vähe, või Ameerika suunas, kus patsiendid on väga aktiivsed kahjutasu nõudma ning nõudmistest võib kujuneda omaette õigusteenuse haru.
Riigi soov sõlmida patsiendikindlustus häiribki eeskätt perearste. Haiglad pole sellel teemal sõna võtnud, sest kuuluvad riigile ning perearstide hinnangul maksab riik neile patsiendikindlustusega seonduva igal juhul kinni. Mis tundub perearstidele ebaõiglane.
Postimehe meelest on tegemist järjekordse kahetsusväärse näitega, kus tegevuskaval puudub arvestatav mõjuanalüüs, sest riik pole näinud ette tagajärgi.
On kuulda, et riik otsib võimalusi uute kindlustuspakkujate leidmiseks ning mõned läbirääkimised on käimas, kuid need ei jõua lõpule enne 1. detsembrit. Seepärast peavad perearstid, kes soovivad tegevust jätkata, sõlmima kindlustuse kalli hinna eest. Praegu on tervisekassa lubanud perearste toetada poole osaga kindlustussummast. Kuid kuna kindlustussummad ületavad kõiki prognoose, ei pruugi seda siiski juhtuda.
Postimehe meelest on tegemist järjekordse kahetsusväärse näitega, kus tegevuskaval (mis ei ole olemuslikult halb) puudub arvestatav mõjuanalüüs. Arvestatav, sest riik pole suutnud ette näha seda, mis hakkas juhtuma ning on tõenäoline, et patsientide jaoks teenus halveneb – perearstide arv võib väheneda või siis nad üritavad oma eelarvet kuidagi optimeerida, mis jällegi pole patsientidele hea.
Riik oleks pidanud ette nägema üleminekuperioodi või mingi võimaluse kompenseerida perearstide kulusid, kui need ületavad teatud lävendi. Praegugi pole selleks hilja. Patsiendikindlustuse reform pole halb ja seda pole vaja tühistada, kuid tuleb leevendada selle turule tulemise tagajärgi.