Kolmeteistkümne aasta jooksul, aastatel 2007–2019, see rituaal kinnistus, võttis kuju ja sai üheks peamiseks iga-aastases pühade ja tähtpäevade tsüklis. Oktoobri lõpus oli Moskvas juba hilissügis, öökülmade, vihma ja kohati ka lumega. Võis minna hommikul, kui veel järjekorda polnud, ja 10–15 minutiga hakkama saada, aga tavaliselt tulid asjad vahele ja – veelgi enam – adumine, et kohale tuleb tulla kiirustamata. Nõnda siis jõudsin Lubjanka väljakule õhtul, varajases videvikus, kui väljak oli mähkunud sinkjashalli jäisesse udusse, läbi mille helkisid prožektorid. Järjekord ümbritses vööna kogu polütehnilise muuseumi juures asuvat väljakut – sajad inimesed, paar tundi ootamist. Läbisin selle algusest lõpuni, kohtudes kümnete tuttavatega – sugulaste, sõprade, kolleegide, oma intervjuude kangelaste ja saadete külalistega: lõppeks ei olnudki meid 20 miljoni elanikuga Moskva kohta nii palju. Omade juurde trügida polnud kombeks ja nõnda seisin rivi lõppu.
Väljaku kohal kõlasid nimed, perekonnanimi perekonnanime järel – kolmeteistkümne aastaga jõuti Moskvas suure terrori ajal hukatud 40 tuhande inimese nimekirja lugemisega vaid poole peale. Iga nimi sähvis kui säde öös, antud mõne sekundi jooksul püüdsin ette kujutada selle inimese saatust, arreteerimist, piinamist, karistust ja surma – aga kõlas juba järgmine: arst, elektrik, majahoidja, advokaat, masinakirjutaja, talupoeg – pimeda terrorimasina poolt purustatud elud. Nimed, mis ette kanti, valiti juhuslikult, nõnda, nagu ka ohvrid ise olid juhuslikud – suur terror on statistiline mõiste.