EESTI ELUJÕU II KONGRESSI PÖÖRDUMINE ⟩ Mida vajame, et omal maal püsima jääda?

Kongressi päeva lõpus ühispilt Maarja kiriku ees. Foto: Loone Ots

Pöördumine Eesti avalikkuse, riigikogu, valitsuse ja presidendi poole

Möödunud on 155 aastat esimesest Laulupeost ja 25 aastat Eesti Elujõu I kongressist. Laulupeo korraldajate J. V. Jannseni ja A. H. Willigerode algatus kui kõrgemärgiline sündmus aitas K. J. Petersoni osundades «selle maa keelel laulutuules kõrgele tõusta». Kõrgele tõusis ka maarahva, eestlaste eneseteadvus; pool sajandit hiljem jõudis eesti rahvas maailma oma riigiga omal maal.

25 aastat tagasi koondas Eesti Elujõu I kongressi mõtte paguluseestlase Robert Kreemi «Eestluse elujõu manifest». Tol kongressil tajuti ja teadvustati negatiivseid rahvastikuprotsesse – eestlaste arv omal maal oli languses, sündimus madal. Kongressi pöördumises kutsuti eestlasi väärtustama laste kasvatamist, teostama kõigepealt ennast omaenda lastes. Eluvõimeline perekond on eestluse tähtsaim kandja. Lasteta Eesti on kui hääletu kevad.

Abielule ja perekonnale on vaja anda tagasi neile põhiseadusega määratud seisus, reaalselt kehtestada perede ja kodude eriline kaitse laste kasvamiseks. Au sisse tuleb tõsta suurpered, taastada põlvkonnalt põlvkonnale edasiantava teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsus.