TÕNIS LUKAS ⟩ Tuleb täita lubadus õpetajate ja kultuuritöötajate ees!

Kultuurikomisjoni aseesimees Tõnis Lukas. Foto: Sille Annuk

• Valitsus lubas palgatõusu nii valimistel kui ka koalitsioonileppes, kuid on sellest loobunud.
• Kui seda palgatõusu ei tule, võivad pedagoogide meeleolu paranemine ja järelkasvulootus kannatada.
• Loodan, et Riigikogu toetab ettepankuid õpetajate ja kultuuritöötajate palgatõusuks.

Eks ta ole, et riik peab ennast kokku tõmbama, aga seda kindlasti mitte selle mõtte ümbert, miks ta üldse loodud on – eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade, kirjutab Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees Tõnis Lukas (Isamaa).

Eestikeelse haritlaskonnata poleks riik tekkinud, ega poleks seda ka taastatud. Tähtis pole üksnes haritud inimeste olemasolu kui just nende tegevuse toetamine, et nad jaksaksid jätkata. Tegusid, mida oleme neilt «tellinud», millega nad täidavad ühiskonna ootusi. Seda teevad nii õpetajad ja õppejõud kui ka kultuuritöötajad meie muuseumides, raamatukogudes, teatrites jm. igapäevaselt. Seetõttu tuleb vaadata neid kõiki riigile oluliste ametikandjatena. Samal ajal kui tõuseb riigijuhtide palk, peab sama toimuma ka koolides ja kultuuriasutustes.

Isamaa ei ole rahul sellega, et valitsuskoalitsioon lubas õpetajate suurt palgatõusu nii enne valimisi kui ka koalitsioonilepingut sõlmides, kui majanduslangus oli juba hästi teada, kuid on loobunud oma lubaduste täitmisest.

Samal ajal on õpetajatel ridamisi ülesandeid, mis nende tööd viimastel aastatel keerulisemaks muutnud – klassikoosseisude mitmekesisemaks muutumine kaasava hariduse egiidi all, üleminek täielikult eestikeelsele õppele, õpilaste ja vanemate vaimse tervise probleemid jms.

Arenguseire Keskuse raportis «Õpetajate järelkasvu tulevik. Trendid ja stsenaariumid aastani 2040» on kirjeldatud eelmisel aastal uue valitsuse otsustega toimunud tagasiminekut õpetajate kindlustundes: «Viimaste aastate tõusu jätkudes oleks õpetajate keskmine palk jõudnud 120 protsendini Eesti keskmisest palgast aastal 2027. Juhul kui õpetajate töötasu alammäära kasv aastal 2024 aeglustub ehk on 1,77 protsenti, jõuab õpetajate keskmine töötasu seniseid trende pikendades 120 protsendini Eesti keskmisest palgast alles aastal 2036. Selle eesmärgi ehk 120 protsendi saavutamine aastaks 2027 eeldanuks keskmiselt 8,5 protsendilist kasvu nii 2025., 2026. kui ka 2027. aastal.»

Kahjuks palgatõus aeglustuski ja nii hakkaski lõhe eesmärgiga kiiresti kasvama ning nüüdseks võib juba öelda, et ka 2025. aasta veel suurema taandarengu järel on sihile jõudmine palju-palju raskem, arvestades järgmiseks aastaks prognoositud viieprotsendilist inflatsiooni ja keskmise palga tõusu.

Palgaga rahulolu on määrav

Haridus- ja teadusminister näeb kõvasti vaeva, et saada võimalikult palju tähelepanu oma kokkuleppele Eesti Haridustöötajate Liiduga, mille alusel toetab ministeerium õpetajate karjäärimudeli taastamist alates aastast 2026. See on õige samm ja vajab tunnustust. Ainult et seda tunnustust saab päriselt jagada alles siis, kui õpetajate palgaastmed on õiglaselt ka sisse viidud – s.t riiklik rahastamine selleks on tagatud. Praegu me seda ei näe, sest valitsuskabineti protokollis seisab kiretult: võtta teadmiseks.

Asi läheb tegelikuks aga alles siis, kui vastavad summad riigieelarve strateegiasse ning iga konkreetse aasta eelarvesse jõuavad. Seni on tegu vaid kavatsusega, mis saab tõeks saada järgmisel sügisel, kui haridusminister valitsusega ikkagi kokku lepib ja eelarvesse raha lisatakse. Siis lõpuks sätestatakse valitsuse määrusega 2026. aasta eelarve alusel ka vastavad astmepalkade alammäärad. Alles siis oleks asi tehtud.

Aga isegi see käik ei asenda õpetajate üldist palgatõusu ning ei suuda selle vajaduselt tähelepanu kõrvale juhtida, kuigi minister seda ehk sooviks, nähes valitsuserakonade leigust ses küsimuses. Kui seda tõusu ei tule, võivad vahepeal tekkinud pedagoogide meeleolu paranemine ja järelkasvulootus kannatada saada.

Tõepoolest on 2023. aasta 24 protsendine palgatõus ja üleskutse õpetajatel liituda täielikule eestikeelsele õppele ülemineku «talgutega» toonud kaasa noorte huvi kasvu ja kogenumate valmiduse jätkata seda rasket tööd. Kui nüüd lootusi petetakse, on see löögiks kõigile neile lootustele ja raskendab eesmärkide saavutamist. Isamaa tunnetab riigi vastutust õpetajate ees ja seetõttu tegi ettepaneku täiendada riigieelarve eelnõu õpetajate palkade vähemalt 5 protsendiseks tõusuks vajalike summadega – nii eraldisena omavalitsustele, kui ka riigikoolide ning erakoolide eelarveridadele.

Seejuures on omaette teemaks kutseharidus, mida rahastatakse ebapiisavalt ja millega ei tegele kahjuks rahuldaval määral ka haridus- ja teadusministeeriumi ning Eesti Haridustöötajate Liidu vahel sõlmitud kokkulepe. Isamaa peab elementaarseks, et lisapalgaraha jõuaks ka kutsekoolideni samas mahus kui üldhariduskoolideni. Samuti teeme ettepaneku tühistada järgmiseks aastaks valitsuse planeeritud kultuuriasutuste eelarvekärbe. Raha selleks näeme ette riigi tegelike halduskulude reaalse vähendamisega.

Kõik piirkonnad vajavad tähelepanu

Õpetajate töötasu suurus on eri piirkondade võrdluspildis erinev. Harjumaal on see keskmisest väiksem, mujal Eestis suurem. Sellest tuletatakse pahatihti, nagu õpetaja elaks siis näiteks maakohtades paremini. See on üks suuremaid vigu, mida tehakse. Jah, õpetaja võib saada küll kõrgemat palka kui enamus teisi töötajaid samas kandis, aga ta ei ela ju seetõttu paremini kui õpetaja Tallinnas või Tartus. Ettekujutus, et õpetaja kulutab oma raha ainult kohapeal, mitte Tallinnas või Tartus, on ju lihtsalt vale. Ta ostab raamatuid, mööblit, riideid jm kaupu ju samadest poodidest, kust ka linnas töötavad õpetajad. Ka teatrid ei küsi pileteid müües minu teada elukohaandmeid. Pealegi - toidukaubad, mida sagedamini kodupoest ostetakse, on väikepoes, muide, kallimad kui suurlinna poes.

Loodan, et Riigikogu toetab ettepankuid õpetajate ja kultuuritöötajate palgatõusuks. Sellisel juhul tunneksid haritlased end turvaliselt, kõik praegu täiendõpet läbivad pedagoogid lõpetaksid oma kraadiõpingud ning me saaksime Eesti koolis öelda jällegi, et pea kõik õpetajad on kvalifitseeritud me lapsi õpetama ja õppe kvaliteet tagatakse ka edaspidi. Kultuuriasutused teeniksid rõõmsasti rahvast. Jätkuks ka eestikeelsete õpetajate suundumine senistesse venekeelsetesse koolidesse ja üleminekut eestikeelsele õppele ei saa enam pidurdada, seda enam, et kohalike omavalitsuste valimistel ei saa enam valida agressorriikide Vene ja Valgevene kodanikud ning kodakondsuseta isikud ning seega kaob ka põhjus, miks mõned Harjumaa ja Ida-Virumaa omavalitsused seni kooliomanikena seda riiklikult olulist protsessi takistasid.

Riik peab näitama kõiges selles eeskuju ja järjekindlust, siis tulevad järgi ka omavalitsused. Esmalt tuleb täita lubadus õpetajate ja kultuuritöötajate ees!