PEETER KÄRP ⟩ Masendav on kultuuritus, mida esindavad praegu mõned kultuuri- ja teatriringkonnad

Estonia teater. Foto: Eero Vabamägi

Kõigepealt kultuuri mõistest. Praegu tundub, et peamised sõnavõtjad võtavad seda liiga kitsalt ehk oma huvigrupi huvides. Teades natuke mõnda põhiseaduse alguse juures olijat, ei usu, et nemad pidasid kultuuri silmas kui suhteliselt kitsast valdkonda, mis hõlmab ainult teater. muusika. kino ja kujatavat kunsti ning arhitektuuri, kirjutab rauakooli vilistlane Peeter Kärp.

Loodan ja usun, et põhiseaduse preambulis on kultuur sellest lahutamatu keele ja rahvusega ikkagi laiema tähendusega, mis hõlmab kultuursust väga erinevates valdkondades. Samamoodi kui teater Estonia, on kultuur ka see, kuidas töömehed Estonia juurdeehitust või muud kultuurimaja ehitaksid, mitte nad ei oleks ainult pelgalt küll suhteliselt hästi tasustatud, kuid kultuurikauged töölised.

Kui sügaval nõukaajal oli veel eelmisest vabariigist mingil määral säilinud ameti- ehk tsunftiau erinevatel tööaladel, siis varakapitalismi viljastavates tingimustes on enamik töömehi erinevatel aladel muudetud-muutunud pelgalt palgateenijateks, kelle panus rahvuskultuuri on ühiskondliku kujundatud arvamuse kohaselt oluliselt madalam mõne paljuski nende maksudest finantseeritava trupi pervo määnzist. Tulevad meelde meie progressiivsete poliitikute kirutud ebademokraatliku Poola iga vojevoodkonna katusemeistrite iga-aastased rongkäigud oma ametimundrites, nagu lääne kolleegidel läbi mõne väikelinna, kus paljud linnaelanikud seisavad tänavaääres ning ei vaata üldse ükskõiksete nägudega, nagu vaatas parteide organiseeritud üritusi.