AVO-REIN TEREPING ⟩ Sündimust pidurdab meie pensionisüsteem

Pensionär. Foto on illustratiivne. Foto: Tairo Lutter

Madalast sündimusest kui probleemist räägiti juba sügaval okupatsiooniajal. Mõned ehk mäletavad 1967. aastal ilmunud artikliteseeriat «Iive.Iive.Iive …» tollases kahtlemata Eesti kõige populaarsemas ajalehes «Edasi», kirjutab Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping (Isamaa).

Riigikogu saalis (tollal veel ENSV Ülemnõukogu istungitesaal) ütles oma kirglikus kõnes Lennart Meri Loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil 1988. aastal, kui vabanemine okupatsioonist oli juba käeulatuses, et madala sündimuse tõttu «… ei ole kaugel aeg, kus ministrid peavad rahva puudumisel hakkama iseennast valitsema.»* Tõsi küll, hiljem, juba presidendina kadus see teema ta kõnedest.

Kui tolle pleenumi materjalidest üsna õhuke ideoloogiline vahukiht minema puhuda, siis on selle põhisisu tänagi, 36 aastat hiljem aktuaalne, sest elevant on endiselt toas, kuid poliitikute sõnavõttudest näib, et see meie riigi (tegelikult kogu Euroopa, kuid laiemalt – kõigi arenenud tööstusriikide) eksistentsiaalne probleem on vaikselt vaiba alla lükatud. Ometi on päris mitmed valitsusvälised organisatsioonid sellest pidevalt märku andnud. Kriisi lähenemist ette näinuid ja lahendusi pakkunuid on meie taasiseseisvumisele järgnenud aastate jooksul olnud päris palju. Üks ammustest algatustest oli 2006. aastal koostatud programm ERARE (Eesti rahvastikutaaste regionaalprogramm), mis kujutas endast kodanike omaalgatusele tuginevat ning riiklikult ja omavalitsuste poolt toetatavat meetmete kogumit asumite arendamiseks, rahvastiku kvaliteedi parandamiseks, iibe suurendamiseks ja majandustegevuse edendamiseks Eesti maapiirkondades. Tõepoolest maapiirkondades on tänaseni sündimus suurem kui linnades, kuid meie regionaalpoliitikast, mis väldiks maapiirkondade tühjenemise, ei ole tänaseni asja saanud.