Eesti tervishoiuteenuse osutajad peavad aastas maksma kokku ligi 11 miljonit eurot kindlustusmakseid, mis kõik liigub praeguse seisuga ühe välismaise kindlustusfirma kukrusse. Osa sellest tuleb tervisekassalt, kelle eelarve on teadupärast suures miinuses. Nappiva raviraha tingimustes võiks seda ressurssi hoopis kasutada tervishoiuteenuste parendamiseks.
Kuidas on võimalik, et sellise olulise seaduse väljatöötamisel jäeti kindlustusseltsidega eeltöö tegemata? Miks ei uuritud, kas seltsidel on huvi teenust pakkuda, millist statistikat nad vajavad õiglasemate hindade määramiseks ja milline võiks olla orienteeruv kindlustusmakse? Praegu kuuleme vastutavatelt ametnikelt, et ministeerium ei osanud ette näha, kuidas kahjustatistika puudumine sunnib kindlustusandjaid riske üle hindama ja kindlustusmaksed osutuvad seetõttu ülikõrgeks. Ainuüksi tervisekassa kulu on nüüd eelarves planeeritust viis miljonit eurot suurem. Seda raha pole tervisekassal kuskilt võtta.