/nginx/o/2023/11/09/15709347t1h0775.jpg)
- Demokraadid said iseenda kallutatuse ja soovmõtlemise vangideks.
- Demokraatide ideoloogia seab kahtluse alla lääne tsivilisatsiooni alused.
- Trump suutis kõnetada ka rassivähemusi, mida vabariiklased pole ammu suutnud.
Jättes kõrvale Donald Trumpi ja Kamala Harrise isikud, võis näha sügavat veelahet, mis eraldab demokraate ja vabariiklasi. Ameerika Ühendriikide valimiste tulemus paljastas veenvalt moonutatud pildi, mida meedia arvamusküsitlused valimiste eel maalisid, kirjutab Memphise ülikooli ajalooprofessor Andrei Znamenski.
Meedia püüdis avalikkust veenda, et Donald Trumpi ja Kamala Harrise toetus valijaskonnas oli võrdselt 50 protsendi lähedal, kusjuures Harrisel oli väike eelis. Ometi näitasid hääletustulemused, et Trumpi valijaskond ületas Harrise valijaid peaaegu viie miljoni võrra.
Näib, et ajal, kui avalikku arvamust kontrollib vasakliberaalne peavool, andsid paljud ameeriklased küsitlustes sihilikult «õigeid» vastuseid, mis sobisid poliitiliselt korrektse joonega, aga valimistel otsustasid nii, nagu nad paremaks pidasid.
Vastandlikud ideoloogiad
Pealtnäha käis valimistrall toretseva Trumpi ümber, kes on poliitilise süsteemi väline kandidaat ja esitas väljakutse keskvõimu bürokraatia (nn süvariigi) võimule. Vastased demoniseerisid teda kui fašisti ja saatana kehastust.
Tema vastaskandidaadiks pandi asepresident Harris. See Californiast pärit vähetuntud karjääripoliitik tõusis esile 2019. aastal ebaõnnestunud katses saada demokraatide presidendikandidaadiks. Ta põrus täielikult väitluses toona veel demokraatide hulka kuulunud Tulsi Gabbardiga.
/nginx/o/2019/04/25/11976245t1hd29d.jpg)
Kuigi Harris kaotas, võttis hilisem president Joe Biden ta oma asepresidendikandidaadiks, sest kampaaniameeskond leidis, et on vaja kaasata see «tugev mustanahaline naine», et rahustada mustanahalisi valijaid (Harris nimelt süüdistas eelvalimiste debatis Bidenit rassismis).
Jättes kõrvale Trumpi ja Harrise isikud, võib siiski näha sügavat veelahet, mis eraldab demokraate ja vabariiklasi. Käesolev valimiskampaania käsitles sihte, mille poole USA püüdleb ja millel võib olla lumepalliefekt ülejäänud maailmale.
Ühel pool oli Demokraatlik Partei, mille ideoloogia seab kahtluse alla lääne tsivilisatsiooni sellised põhisambad, nagu kodanikurahvuslus (riigi kodanike võrdne kohtlemine sõltumata nende rassilisest ja etnilisest päritolust), sõnavabadus, vaba turg, põhiseadus, meritokraatia ja rassiliselt erapooletu (nn «värvipime») õigussüsteem.
Demokraatliku partei ideoloogia seab kahtluse alla lääne tsivilisatsiooni põhisambad, nagu kodanike võrdne kohtlemine sõltumata rassilisest ja etnilisest päritolust, sõnavabadus ja meritokraatia.
Viimased 15 aastat vasakule nihkunud demokraadid on püüdnud neid väärtusi täiendada või asendada globalismi, ekspansiivse heaoluriigi, keskvõimu tugevdamise, rassi- ja sookvootide ning inimeste kunstliku võrdsustamisega (ingl k equity) kõigi võrdsete võimaluste arvelt.
Teisel pool oli Trump, kes pooldas kodanikurahvuslust, sõnavabadust, föderalismi, detsentraliseerimist, madalamaid makse, värvipimedat õiglust, ning piirijulgeolekut ebaseadusliku sisserände kaitseks. Nõudes kodumaise tootmise kaitset, koormas ta selle iseenesest mõistliku tegevuskava populistliku, kuid majanduslikult küsitava projektiga kehtestada välismaistele toodetele kõrged tollimaksud, mis lõpuks tõstavad kaupade hindu.
Võitlus toetajaskonna nimel
Kuigi oktoobri lõpuks oli suurem osa inimestest juba otsustanud, kelle poolt nad hääletavad, oli siiski kuus protsenti valijaid, kes ei teadnud, keda nad võiksid toetada. Need kuus protsenti ja seitse nn kaalukeeleosariiki (Arizona, Georgia, Michigan, Nevada, Põhja-Carolina, Pennsylvania ja Wisconsin), kus valijad jagunesid võrdselt demokraatide ja vabariiklaste vahel, said Harrise ja Trumpi vahelise võistluse peamiseks objektiks.
Demokraadid, kes kontrollivad suuremat osa USA peavoolumeediast ja kultuurinarratiivist, said iseenda kallutatuse ja soovmõtlemise vangideks, levitades hukatuse ja hävingu ennustusi vabariiklaste kohta ning tõlgendades iga valimiskampaania vahejuhtumit enda kasuks.
Näiteks kaks päeva enne valimisi, hinnates valesti kahe kampaaniaga seotud intsidendi tegelikke tagajärgi, teatas New York Times oma lugejatele, et «viimase kahe nädala uudised pole olnud härra Trumpi jaoks head», sest tema endine personaliülem John Kelly nimetas Trumpi fašistiks ja Trumpi kampaaniaüritusel Madison Square Gardenis nimetas üks esinejatest Puerto Ricot «prügisaareks». Miski ei saa olla tegelikkusega rohkem nihkes.
Demokraadid, kes kontrollivad suuremat osa USA peavoolumeediast ja kultuurinarratiivist, said iseenda kallutatuse ja soovmõtlemise vangideks, ennustades hävingut vabariiklastele.
Mõlemad juhtumid tulid Trumpi kampaaniale tegelikult kasuks. Demokraatide katse korjata üles fašismi vana ja kulunud laimusilt ning kasutada seda Trumpi vastu osutus valearvestuseks. Ei olnud mingit mõtet fašistlikuks tembeldada kandidaati, kelle presidendikampaania päevakorras oli osariikide õiguste suurendamine ja sõnavabaduse kaitsmine. Juba 1940. aastate keskel märkis George Orwell oma essees «Poliitika ja inglise keel», et «fašism» sai tema kaassotsialistide seas lemmiksõnaks, et demoniseerida kõike ja kõiki, kes neile ei meeldi.
Mingil hetkel ärkas ka Biden üles ja panustas oma n-ö kaks senti, et muuta Harrise jaoks asjad hullemaks. Reageerides Trumpi miitingul esinenud koomiku lausutud sõnale «prügi» ja öeldes, et ainuke prügi, mida tema näeb, on Trumpi toetajad.
Ei kujutaks ettegi, et keegi teeks presidendikampaania viimastel päevadel hullema vea: kui Harris püüdis meeleheitlikult positsioneerida end kõiki ameeriklasi ühendava riigipeana, siis Biden, keda peetakse endiselt riigi seaduslikuks presidendiks, solvas sõna otseses mõttes poolt riiki. Veelgi enam, tema prügi-märkus sarnanes tugevalt Hillary Clintoni samalaadse upsaka väljaütlemisega 2016. aasta valimiskampaanias, kui ta iseloomustas Trumpi toetajad kui «häbiväärsete kampa».
Veel hullem on see, et Bideni ehmunud abid muutsid vaikselt tema sõnu Valge Maja veebisaidil, et need kõlaksid vähem solvavalt. Seegi ei aidanud. Tegelikult andis see lisamoona vabariiklastele, kes süüdistasid korduvalt oma vastaseid libauudiste loomises ja sõnade väänamises. Ausalt öeldes on küll mõlemad pooled õppinud teineteiselt sõnade väänamise kunsti.
Kui Kamala Harris püüdis positsioneerida end kõiki ameeriklasi ühendava riigipeana, siis Joe Biden, keda peetakse endiselt riigi seaduslikuks presidendiks, solvas sõna otseses mõttes poolt riiki.
Soovimata head võimalust kasutamata jätta, pani tulevane president selga prügimehe oranži vesti ja sõitis ringi tohutu suure Trumpi kampaanialogoga prügiautoga. See oli hea täiendus tema esinemisele McDonald’si töötajana, mille eesmärk oli nalja visata Harrise üle, kes kunagi vihjas, et on minevikus teeninud miinimumpalka.
Rangelt võttes polnud Trumpil vaja seda lihtrahva narratiivi etendada. Alates 2010. aastatest on suurem osa Ameerika töölisklassist, mida varem peeti Demokraatliku Partei selgrooks, järjest enam vabariiklaste poolt hääletanud.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/31/16455920t1h7a01.jpg)
Viimased kümme aastat vasakule kaldunud New York Times tunnistas süngelt, et töölisklassi hääl on demokraatidel käest libisemas: «Ameerika sinikraede valijad on muutunud viimastel aastatel üha punasemaks (vabariiklasi toetavaks – toim). Ja näib, et nad kalduvad taas kord samasse suunda.» Muide, ka teistes lääneriikides on klassikalised marksismist pärit sõnasõnalised «proletaarlased» viimase 20 aasta jooksul enamasti hääletanud parempoolsete poolt.
Valimised ja raha
2020. aastatel hakkasid demokraadid erakonnana üha enam kaitsma osariikide ja keskvõimu bürokraatide, ülikoolide administraatorite ja valitsusega seotud suurettevõtete huve, samal ajal kui tööturg kahanes. Seega on neil raske varjata tõsiasja, et nad on nautinud suurettevõtete ülekaalukat toetust, eriti vasakpoolsete mittetulundusühingute nn hämara raha annetusi – see on moraalselt taunitav praktika, mis sellegipoolest pole keelatud; seadus ei nõua mittetulundusühingutelt, kes annetavad erakondadele, oma sponsorite avaldamist.
:format(webp)/nginx/o/2023/02/16/15142913t1h1c6f.jpg)
Ajakirjanikud leidsid ka, et suurte nimede hulgast, kes demokraatidele selliseid vahendeid pakkusid, võis leida LinkedIni kaasasutaja Reid Hoffmani, miljardärist filantroop George Sorosi ja Facebooki kaasasutaja Dustin Moskovitzi. Selline silmakirjalikkus ei suurendanud demokraatide populaarsust üldiselt ega Harrise oma iseäranis, kes varem Californias peaprokurörina töötamise ajal hämara raha kasutamise valimisprotsessis kirglikult hukka mõistis.
See ei tähenda, et vabariiklased ei kasuta hämarat raha. Nad kasutavad, ja näiteks sel aastal nautis Trump sellise moguli nagu Elon Musk toetust. Probleem on selles, et demokraadid, kes on kuulsad selle tava hukkamõistmise poolest sõnades, on kogunud hämarat raha palju laiemalt kui nende vastased. Näiteks selles valimistsüklis sai Trumpi kampaania 23,2 miljonit dollarit selliseid hämaraid annetusi, samas kui Harrisele kogunes 195,8 miljonit.
Et vabariiklased suutsid demokraatidest väiksema kampaaniarahaga kindlustada võidu 2016. aastal ja ka nüüd, tõestab taas, et vana ütlus «kes maksab, see tellib muusika» ei tööta alati.
Lõpuks on 2016., 2020. ja nüüd 2024. aastal demokraatidele nende presidendikampaaniate jaoks annetatud raha kogusumma alati ületanud vahendeid, mida vabariiklased suutsid oma kampaaniate jaoks koguda. 2023. aasta jaanuarist kuni 2024. aasta oktoobrini kogus Bideni-Harrise kampaaniakomitee kokku 997,2 miljonit dollarit, samas kui Trumpi kampaania suutis kindlustada vaid 388 miljonit dollarit.
Ausalt öeldes olen üllatunud, kuidas vabariiklased suutsid oma väiksema kampaaniarahaga jõuda pooleni riigi elanikkonnast, saavutada võidu 2016. aastal ja nüüd 2024. aastal – mitte ainult võites presidendivalimisi, vaid purustades demokraadid täielikult, saavutades enamuse Kongressi mõlemas kojas. Ma arvan, et see tõestab taas, et vana ütlus «kes maksab, see tellib muusika» ei tööta alati.
Harrise valimislubadused
Demokraadid tulid nendele valimistele, edendades identiteedipoliitikat, keskendudes nn kaitstud ohvrirühmade («värvilised» ja mitmesugused soovähemused) erikohtlemisele ning rahalisele toetamisele. See poliitika osutus suureks veaks, sest selline tagurpidi diskrimineerimine (mida ametlikult nimetatakse diskrimineerimist heastavaks tegevuseks) on tekitanud vastikust paljudes ameeriklastes, kes traditsiooniliselt on omaks võtnud meritokraatia, hinnates inimesi mitte rassi, etnilise päritolu ja soolise staatuse, vaid nende oskuste ja tööeetika tõttu. Demokraadid seostasid oma tegevuskava tihedalt ka rohepöörde majanduslikult jätkusuutmatute ettepanekutega fossiilkütuste kasutamise vähendamiseks, mis tekitas paljudes ameeriklastes vastumeelsust.
Samal ajal saavutasid demokraadid abortide tingimusteta üleriigilise legaliseerimise poolt kõneledes palju toetust omaenda baasvalijate – libertaaride – ja isegi mõnede vabariiklaste seas. Praeguseks soovib 61 protsenti ameeriklastest, et kogu see teema depolitiseeritaks, jättes selle iga naise isiklikuks valikuks. Ja tajudes, et selles küsimuses on enamus nende poolel, muutsid demokraadid abordi kogu oma kampaania keskseks teemaks.
Lootes saavutada laialdast poolehoidu väheinformeeritud valijaskonna seas, pakkus Kamala Harris välja ka Nõukogude stiilis majandusmeetme, mis soovitab toidutootjaid sundida hindu langetama.
Teine võimas populistlik kaart, mis tõi demokraatidele palju hääli, oli nende lubadus tühistada osaliselt või täielikult 45 miljoni noore täiskasvanu võlad, kes olid laenanud kolledži õppemaksu katmiseks märkimisväärseid summasid. Kui see lubadus täide viia, oleks see riigi krediidi- ja pangandussüsteemi tõsiselt nõrgendanud.
Lootes saavutada laialdast poolehoidu väheinformeeritud valijaskonna seas, pakkus Harris välja ka Nõukogude stiilis majandusmeetme, mis soovitab toidutootjaid sundida hindu langetama. Viimane šokeeris isegi mõnesid tema tulihingelisi toetajaid, kes teadsid, et see on kindel viis toidupuuduse tekitamiseks. Väga lähedal sellele jätkusuutmatule plaanile oli ka Harrise kava sundida majaomanikke üürisummasid vähendama. Viimane demokraatide kandidaadi majanduslikult jätkusuutmatu meede oli nõue tõsta ettevõtte tulumaksu praeguselt 21 protsendilt 28 protsendile, mis oleks veelgi ajendanud ettevõtteid riigist põgenema.
Trumpi vastulöök
Praegu toetavad Demokraatlikku Parteid valitsusametnikud, ülikoolid, suurettevõtted ja vähemusrühmad (eeskätt need, kes naudivad erilisi valitsuse hüvesid ja toetusi). Sellegipoolest on Trump oma vastaste pettumuseks viimase kaheksa aasta jooksul saavutanud edu rassivähemuste hulgas. Mõnele rassivähemusele meeldib tema maalähedane retoorika, mis vastandub demokraatide ametlikult külmale stiilile.
/nginx/o/2024/11/07/16471726t1h122c.jpg)
Nii oli sel sügisel 17 protsenti mustanahalistest valijatest valmis endise presidendi poolt hääletama: ükski vabariiklaste presidendikandidaat pole selle elanikkonnarühma seas pärast 1960. aastat nii kõrgeid tulemusi saavutanud. Muide, alates 2008. aastast, võttes Barack Obama mustanahaliseks kilbiks, kasutasid demokraadid vabariiklaste kallal edukalt rassismisüüdistuste taktikat, millest sai hiljem nende lemmikrelv. Kui vabariiklased kritiseerisid Obama sotsiaal- ja majanduspoliitikat, hävitasid demokraadid nad moraalselt, öeldes, et vabariiklased tegid seda seetõttu, et neile ei meeldi esimene mustanahaline president.
Sellistes olukordades pidid vabariiklased pidevalt selgitama, et nad pole rassistid, mis nihutas narratiivi mugavalt olulistest probleemidest eemale. See taktika töötas kuni Trumpi ametissetulekuni 2016. aastal. Tundes kodanikurahvuslust ning keeldudes vabandamast ja oma sõnu tagasi võtmast, ründas ta hoopis demokraate nende karjuva rassismitaktika pärast ja tegi selle üle nalja.
Trumpi valimislubadused
Trump ehitas oma presidendikampaania üles sellele, et rõhutada riigi tugevat majandustulemust oma ametiajal, mille kohta leidub tõepoolest veenvaid tõendeid. Leibkondade mediaansissetulek oli 2020. aastal, kui Trump ametist lahkus, 8,2 protsenti kõrgem kui 2016. aastal.
Bideni võimuletulekul avas tema administratsioon uksed hüppeliselt tõusvale inflatsioonile, mis hävitas perede sissetulekud: koroonapaanika ja ettevõtete sulgemise ajal suurendati sularaha jagamist (nn helikopteriraha). Algselt mõeldud abistama ainult neid, kes kaotasid töö või ettevõtte, laiendas Biden seda poliitikat, et hõlmata kõiki, kes teenisid vähem kui 75 000 dollarit, et näidata, et nad hoolivad «lihtrahvast».
Näiteks, kuigi ma isiklikult ei haigestunud kordagi koroonasse ega kaotanud ka oma tööd, väljastas föderaalvalitsus mulle Bideni valitsusajal automaatselt mitmesaja dollari väärtuses tšekke. Sellised hoolimatud meetmed tõukasid tagant inflatsiooni.
Donald Trump ehitas oma presidendikampaania üles sellele, et rõhutada riigi tugevat majandustulemust oma ametiajal, mille kohta on tõepoolest veenvaid tõendeid.
Kuigi aastatel 2020–2023 inimeste palgad formaalselt tõusid, on inflatsioon sellest suure osa ära söönud ja perede mediaansissetulek kasvas vaid 1,3 protsenti. Ja kuigi Bideni ajal aktsiate ja kinnisvara hinnad kasvasid, hävitas inflatsioon need kasumid taas.
Kokkuvõttes oli Bideni perioodil sissetulekute kasv madalam kui Trumpi ajal. Inimesed hakkasid lõpuks tundma inflatsiooni koormat, kui neil tuli silmitsi seista toidukaupade kõrgete hindadega, ning mõistetavalt hakati võrdlema oma ostujõudu Trumpi ja Bideni ajal.
Meedia, ajaveebipidajad ja eksperdid poliitilise spektri mõlemal poolel on rõhutanud, et majandus koos piirijulgeoleku poliitikaga oli Trumpi kampaania tugevaim külg. Tähelepanuväärne on ka see, et sellises mõjukas osariigis nagu Pennsylvania, kus traditsiooniliselt toetatakse demokraatide kandidaati, aga mis läks sel sügisel vabariiklastele, eelistasid inimesed majandusküsimustes rohkem Trumpi (50 protsenti) kui Harrist (44 protsenti).
Trumpi teine populaarne ettepanek oli tühistada rassi- ja sookvoodid ning «kaitsealuste» vähemusrühmade erikohtlemine. Üks peamisi vabariiklaste sihtmärke oli nn DEI (mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasatuse) osakondade võrgustiku kaotamine, mis rajati juba 1980.–1990. aastatel OEO (töövõimaluste bürood – Offices of Economic Oportunities) kujul ja mis hiljem paisusid kogu riiki hõlmavaks alaliseks bürokraatlikuks järelevalvevõrgustikuks. Nende peamine ülesanne on edendada rassi- ja sookvoote ning kontrollida töötajate käitumist, et see sobiks poliitiliselt korrektse moraaliga.
Donald Trumpil oli välispoliitilistes küsimustes midagi öelda, esitledes end rahusobitajana ja kutsudes järgima Ronald Reagani kunagist ettekirjutust: rahu kehtestamine jõu abil.
/nginx/o/2022/10/31/14931157t1h4acb.jpg)
Kuigi presidendikampaania keskendus peamiselt sisepoliitikale, oli Trumpil ka välispoliitilistes küsimustes midagi öelda, esitledes end rahusobitajana ja kutsudes järgima Ronald Reagani kunagist ettekirjutust: rahu kehtestamine jõu abil. Täpsemalt, Trump tahab sõna otseses mõttes puuduliku ja ebaühtlase lääne abi tõttu ummikseisu sattunud Vene-Ukraina sõja sundläbirääkimistega lõpetada. Iisraeli-Iraani/Hamasi vaenutegevuses seisab Trump erinevalt demokraatide ebamäärasest seisukohast kindlalt Iisraeli poolel. Tema kiituseks võib öelda, et erinevalt kõigist oma eelkäijatest Valges Majas oli Trump alates 1945. aastast ainuke, kes ei algatanud oma ametiajal sõda.
2015. aastal, kui Trump tegi oma esimesi samme poliitilisel areenil, paigaldas üks tema Nevada fännidest kiirtee äärde isevalmistatud stendi, kus rüütli raudrüüs Trump tappis draakonit. Plakat kajastab hästi Trumpi äkilist ja ettearvamatut ning alepõletamist meenutavat sise- ja välispoliitilist lähenemist. Toona selle kallal vandaalitseti ja heideti hiljem prügikasti. Jääb üle oodata, kui palju majanduslikke, poliitilisi ja kultuurilisi «draakoneid» suudab Trump seekord tappa nii kodu- kui ka välismaal.