TEADLASE PILGUGA ⟩ Ohtlikud trendid, mis viivad rämpsajakirjadest rämpsteaduseni

Kalle Kirsimäe. Foto: Elmo Riig/Sakala

Tänases avatud maailmas, kus igaühel on sisuliselt piiramatu võimalus oma tõe kuulutamiseks omandavad üha laiemaid mõõtmeid mitmepalgelised pseudoteaduslikud manipulatsioonid, kus oma sõnumit kinnitatakse väidetavalt justkui teaduslike meetodite ja/või uuringute tulemustega. Nagu seda kirjeldab mõne aasta taguses ERRis ilmunud põhjalikus arvamusloos Meos Holger Kiik, ei ole veebiavarustes või avalikus meedias levivaid pseudoteaduslikke väiteid üldsegi kerge ära tunda, kirjutab Kalle Kirsimäe, akadeemik ja Tartu Ülikooli geoloogia-mineraloogia professor.

Samas peaks teadus ise igiomaselt olema süsteemne, sõltumatu, objektiivne ja kontrollitav. Seetõttu võib arvata, et teaduskirjastustes väljakujunenud enesekontrolli mehhanismi läbi avaldavate teadustööde enamasti anonüümne eelretsenseerimine välistab kontrollimatute ja ebapiisavalt põhjendatud uurimistulemuste ilmumise. Paraku süveneb ka teadusmaailmas rämpsajakirjade ja -kirjastuste (predatory journals/publishers) fenomen, kus sisuliselt vilistatakse senistele rangetele kriteeriumidele ning retsenseerimise ja toimetamise filter on kas väga nõrk või lausa puudub. Need juhud ei ole enam üksikud ja eri hinnangutel on maailmas tekkinud viimase kümnekonna aasta vältel tuhandeid sellisesse kategooriasse kuuluvaid ajakirju.

Loomulik on küsida, miks? Vastus on mitmetahulisem, kui ühte lausesse mahub, aga olemuslikult on tegemist tüüpilise turumajandusega, kus nõudlus reguleerib pakkumist. Oleks lühinägelik arvata, et teaduses ja teadlastele kehtivad teistsugused reeglid kui ülejäänud konkurentsipõhises ühiskonnas.