Tänases avatud maailmas, kus igaühel on sisuliselt piiramatu võimalus oma tõe kuulutamiseks omandavad üha laiemaid mõõtmeid mitmepalgelised pseudoteaduslikud manipulatsioonid, kus oma sõnumit kinnitatakse väidetavalt justkui teaduslike meetodite ja/või uuringute tulemustega. Nagu seda kirjeldab mõne aasta taguses ERRis ilmunud põhjalikus arvamusloos Meos Holger Kiik, ei ole veebiavarustes või avalikus meedias levivaid pseudoteaduslikke väiteid üldsegi kerge ära tunda, kirjutab Kalle Kirsimäe, akadeemik ja Tartu Ülikooli geoloogia-mineraloogia professor.
Tellijale
Kalle Kirsimäe ⟩ Ohtlikud trendid, mis viivad rämpsajakirjadest rämpsteaduseni (5)
Samas peaks teadus ise igiomaselt olema süsteemne, sõltumatu, objektiivne ja kontrollitav. Seetõttu võib arvata, et teaduskirjastustes väljakujunenud enesekontrolli mehhanismi läbi avaldavate teadustööde enamasti anonüümne eelretsenseerimine välistab kontrollimatute ja ebapiisavalt põhjendatud uurimistulemuste ilmumise. Paraku süveneb ka teadusmaailmas rämpsajakirjade ja -kirjastuste (predatory journals/publishers) fenomen, kus sisuliselt vilistatakse senistele rangetele kriteeriumidele ning retsenseerimise ja toimetamise filter on kas väga nõrk või lausa puudub. Need juhud ei ole enam üksikud ja eri hinnangutel on maailmas tekkinud viimase kümnekonna aasta vältel tuhandeid sellisesse kategooriasse kuuluvaid ajakirju.