AJALUGU ⟩ Déjà-vu ÜROs: miks ei suuda globaalse lõuna riigid Läänega üht keelt rääkida?

Leedu pagulaste meeleavaldus ÜRO juures New Yorgis Balti riikide okupeerimise vastu. Ühel loosungil on tekst: Aasia ja Aafrika rahvad, palun ärge unustage orjastatud Leedut! Tony Mažeika foto pärineb Riias Läti rahvusraamatukogus peetud BALTUNi näituselt. Foto: Tony Mažeika/Paula Čurkste/LETA/Scanpix

Joseph Biden ei suutnud küll ära hoida Venemaa katset sõjaliselt purustada Ukraina riiki, kuid vähemasti on tema administratsioon toetanud Ukraina sõjamajandust ning püüdnud kägistada Venemaa oma. Selleks on USA oma liitlastega pununud sanktsioonide võrku, millega isoleerida Venemaa rahvusvahelisest kapitalist ja kaubavahetusest. Lääne jaoks oli aga üllatav, kui leige oli nn globaalse lõuna toetus.

Lääs oli sunnitud tõdema, et mitte ainult Venemaa ohjeldamine, vaid ka lääne enda käekäik sõltub üha enam sellest, millise seisukoha võtab see, mida külma sõja ajal nimetati kolmandaks maailmaks. Et lääs peaks õpetamise asemel püüdma kõnetada globaalset lõunat, oli muuseas keskseid sõnumeid, mille tõi Soome president Alexander Stubb oma esimesel riigiviisil Eestisse tänavu mais.

Eestile, kelle kogemus globaalse lõunaga algas mitte ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks kandideerimise kampaania ajal 2019. aastal, vaid ligi kuuskümmend aastat tagasi, ei oleks see kõik tohtinud tulla üllatusena. Kohe, kui eurooplaste kolooniad Aasias ja Aafrikas iseseisvusid, asusid uute riikide ÜRO esindustega kontakti leedulased, lätlased ja eestlased New Yorgis. 1966. aastal asutati leedu pagulaskonna eestvedamisel spetsiaalne organisatsioon, mis läks ajalukku akronüümiga BATUN. See oligi Baltic Appeal to the United Nations ehk tõlkes Balti apell ÜRO-le. ­BATUN tegutses aktiivselt 1990. aastateni, kui sai osa oma kogemuse edasi anda vahepeal iseseisvunud koduriikidele, kes nende tegevust ÜROs jätkasid.[1]