AIVAR USK ⟩ «Kliimakriisi» tühistamine võiks alguse saada Eestist

Kliimaprotest Lõuna-Koreas 7. septembril 2024. Foto on illustratiivne. Foto: Jung Yeon-Je / AFP / Scanpix

Ei leidu vist sellist päeva, mille jooksul raadiost, televiisorist või muust meediast ei tungiks meie teadvusse kurjakuulutav liitsõna «kliimakriis». Nii poliitikud, avaliku elu tegelased kui ajakirjanikud pruugivad seda sageli ilmselt inertsist, et rõhutada enda kuuluvust nende hulka, kes hoolivad. Kui paluda täpsustada, milles selline kriis võiks avalduda, on tavaliselt vastuseks põhjalik nimekiri tänapäevastest äärmuslikest ilmastikunähtustest, kirjutab elektroonikainsener Aivar Usk.

Tegelikkuses on aga nende nähtuste seast inimkonna tegevusest põhjustatud kliimamõjude muutumise «signaal» teaduslikult põhjendatud ainult mõningase globaalse soojenemise puhul. Näiteks loetelu «maalihked, üleujutused, tormid, metsatulekahjud» (ERR, 25.20.2024) ei sisalda ühtegi loodusnähtust, mille esinemissageduse kasvu seost inimtekkeliste kliimamuutustega kinnitaks ÜRO Valitsustevahelise Kliimapaneeli (IPCC) värskeima hinnanguaruande kliimamuutuste füüsikaliste aluste töögrupi raport.

Keerukamgi küsimus on see, kui suurel määral on inimtegevus tegelikult mõjutanud kliima muutumist. IPCC definitsioon siin üksühest seost iseenesestmõistetavaks ei pea ning märkimisväärne osa teadlaskonnast hindab inimkonna kliimamõju jätkuvalt mittekriitiliseks. ÜRO poliitilised avaldused kipuvad aga teadusaruande sisust üksjagu alarmi andvamad olema. Ka ülalviidatud ERR artiklist leiab julgeid, allikaviiteta väiteid nagu «Kogu soojenemine viimase 150 aasta jooksul on tulnud inimeste õhku paisatud kasvuhoonegaasidest». Kliimaministeeriumi informeeritus soojenemise põhjuste kohta on muljet avaldav.