Andres Herkel ⟩ Kui Venemaa allutab Gruusia, võib Ukraina olla järgmine

Gruusia protestijad parlamendihoone ees Tbilisis. Foto: GIORGI ARJEVANIDZE/AFP

• Lääs on olnud Gruusia toetamisel hambutu.
• Gruusia võib libiseda lõplikult Vene mõjusfääri.
• Ukraina tuleb võtta NATOsse.

Ukrainas pole võimalik mingisuguse puhvertsooni teke lääne ja Venemaa vahel, riik saab olla ainult kas läänes või Moskva mõjusfääris, kirjutab toimetaja Andres Herkel.

Mis ühendab Tšetšeeniat, Gruusiat ja Ukrainat? Kõik need on endise Nõukogude Liidu osad, mis on olnud impeeriumi esimese lagunemise järel sõjas Moskvaga.

Mis neist riikidest on saanud või saamas? Tšetšeenia pidas iseseisvuse nimel sõda aastail 1994–1996 ning uuesti alates 1999. aastast, mil sissivastupanu kestis 2009. aastani. Juba 17 aastat juhib Tšetšeeniat Ramzan Kadõrov, kes on tuntud kõige autoritaarsema ja vägivaldsema võimukäekirja poolest.

Lääs ei reageerinud Venemaa sõjale Tšetšeenias piisavalt, vaatas läbi sõrmede inimõiguste rikkumisele ega survestanud Moskvat. Vastupidi, siis sai Venemaast Euroopa Nõukogu liige ja teine Tšetšeenia sõda seda liikmesust ei peatanud.

Tšetšeenia oli Vene Föderatsiooni osa, mitte iseseisev riik, ütlevad toonase minnalaskmise õigustajad.

Võtame siis Gruusia näite. 2008. aasta augustis käis Venemaa sõda Gruusiale kuuluvas Lõuna-Osseetias ja mujal Gruusias. See sõda hüüdis tulles. Agressori kõrval lasub süü lääneriikidel, kes olukorda ebaadekvaatselt hinnates ei esitanud aprillis 2008 Gruusiale (ega Ukrainale) NATOga liitumise kutset. Moskvas tõlgendati seda võimalusena Gruusiat rünnata.

Äsja Gruusias võltsitud valimised kinnitavad, et lääne oportunismil on pikaajaline tagajärg – Gruusia libiseb autoritarismi ja Vene mõjusfääri.

Rahvusvaheline uurimiskomisjon asus selgrootule positsioonile, jagades sõjasüü võrdselt Venemaa ja Gruusia vahel, justkui unustades, et kõik, mis 2008. aasta augustis toimus, leidis aset suveräänse Gruusia riigi territooriumil välise sissetungi mõjul.

Äsja Gruusias võltsitud valimised kinnitavad, et lääne oportunismil on pikaajaline tagajärg – Gruusia libiseb autoritarismi ja Vene mõjusfääri. Mingil hetkel – ja võimalik, et see on juba käes – pole seda võimalik valimistega tagasi pöörata. Gruusia muutub veel enam Venemaa tagahooviks, aitab Moskval mööda hiilida sanktsioonidest ja noored lähevad sealt ära, sest tulevik on röövitud.

Donetski rinne Ukrainas mureneb. Samal ajal vahendas meedia endise Ukraina suursaadiku USAs Valeri Tšalõi sõnu, et Ukrainast saab lähiaastatel kas NATO liige või kui seda ei juhtu, siis taastab ta kõik suhted Venemaaga ja libiseb tagasi Moskva mõjusfääri. Ettekujutus Ukrainast kui puhvertsoonist Venemaa ja lääne vahel on ekslik, see pole tegelikkuses võimalik.

Tšetšeenia ja Gruusiaga toimunu kinnitab, et hoiatus on täpne. Suurt rolli mängib lootusetus ja pettumine lääne ebapiisavas toetuses.

Ukraina peab sõja võitma ja NATOga liituma. Tõenäoliselt eeldab see NATO riikide senisest märksa otsesemat sekkumist. Venitamine ja kõhklus – mis vaatamata silmapaistvale murrangule lääne hinnangutes senist sõjaabi on iseloomustanud – tähendab seda, et pikas vaates saab Venemaa oma tahtmise.