:format(webp)/nginx/o/2017/03/22/6478757t1hf79a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/09/16279112t1h2a2f.jpg)
- Võib märgata välisministeeriumi ja VÕKi koostööd riikides, kus asuvad Venemaa saatkonnad.
- «Õigeusu tsivilisatsiooni» juhi koht peaks Moskva patriarhaadi arvates kuuluma Venemaale.
- Kindlasti pööratakse erilist tähelepanu VÕKi mõju suurendamisele postsovetlikus ruumis.
Venemaa valitsusel ja Vene õigeusu kirikul on pikad koostöötraditsioonid ning tundub, et patriarh Kirill on kujunenud vaat et ministriks valitsuses, kirjutab Vladimir Juškin, Balti Venemaa-uuringute Keskuse direktor.
Omal ajal avalikustas WikiLeaks Ameerika Ühendriikide Venemaa suursaadiku William Burnsi salajase aruande, mille ta saatis USAsse pärast kohtumist praeguse Moskva ja kogu Venemaa patriarhi, aga tol ajal veel Smolenski ja Kaliningradi metropoliidi Kirilliga. Sellel kohtumisel 2008. aasta aprillis arutasid nad Ukraina suhteid NATOga, Kosovo tunnustamist ja president Medvedevi väljavaateid.
Kirill ütles toona, et Ukraina ei ole veel «valmis» ja NATO liikmeks saamine võib lõhestada riigi elanikkonna ning tekitada segadust Ida-Euroopas. Kirill kritiseeris siis ka otsust tunnustada Kosovo iseseisvust.
Kuid läheme ajas veel veidi tagasi. Venemaa välisministeeriumi Spiridonovka tänaval neogooti stiilis häärberis (mis kuulus tööstur Savva Morozovi naisele) toimus 20. novembril 2007 juubelihõnguline kümnes Venemaa välisministeeriumi ja Vene õigeusu kiriku (VÕK) ühise töögrupi istung. Töögrupp loodi 2003. aastal metropoliit Kirilli (Gundjajev) algatusel, kui Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II esimest korda välisministeeriumi külastas.
Rahvusvahelistes suhetes pooldab Moskva patriarhaat religiooni alusel määratletud «tsivilisatsioonide» suhteliselt eraldiseisva arengu teooriat; vastavalt sellele kuulub «õigeusu tsivilisatsiooni» juhi koht Venemaale.
Venemaa seadusandlike ja täidesaatvate võimuorganitega teeb VÕK koostööd kiriku välissuhete osakonna kaudu, mis mängib ühtlasi võtmerolli VÕKi järkjärgulisel muutmisel rahvusvahelise õiguse subjektiks. Osaledes rahvusvahelises poliitikas tugineb VÕK nõukogude ajal saadud kogemustele, kui ta lahendas sageli diplomaatilisi probleeme nõukogude riigi huvides. Ent kui nõukogude ajal teenisid kirikudiplomaadid riigi huve, siis nüüd aitavad enamasti ilmalikud diplomaadid lahendada kiriku probleeme, mis on peamiselt seotud ulatusliku kirikuvara «tagastamisega» välismaal.
Kindlasti pööratakse erilist tähelepanu VÕKi mõju suurendamisele postsovetlikus ruumis, eelkõige Ukrainas. Ukraina teaduste akadeemia akadeemik Dmõtro Stepovõki sõnul tähendab Ukraina rohkem kui poolt kõigist Vene õigeusu kiriku kogudustest. «Lisaks on need ka kõige rikkamad ja arvukamad kogudused. Siin on kõige heldemad annetajad, mistõttu on kontroll selle territooriumi üle äärmiselt oluline. Kaotades Ukraina, jääb VÕK sisuliselt ilma ressurssidest, mis võimaldaksid mingisugustki iseseisvat poliitikat ajada ja kirik muutub veelgi enam Kremlist sõltuvaks.»
Vene õigeusu kirik pöörab traditsiooniliselt suurt tähelepanu koostöö arendamisele ka kaugemal asuvate riikide riiklike ja poliitiliste struktuuridega.
Juba 2010. aasta novembris esitas õigeusu ekspertide assotsiatsioon aruande «Kolmas Rooma», milles väidetakse, et Venemaa suhtleb maailma peamiste poliitiliste mängijatega võrdsetel alustel, poliitiline kauplemine sellistes põhimõttelistes küsimustes nagu Vene maailm, nende riigi geopoliitiline ja tsivilisatsiooniline subjektsus, on kohatu.
Kirikudiplomaatias on mitu suunda. Konservatiivse Euroopa jaoks – kus valitseb ühtsuse ja identiteedi kriis, kus käib aktiivne islamiseerumine ja protestantlik kogukond on sisuliselt lõhenenud traditsioonilise protestantismi pooldajateks ja n-ö mandunuteks – pakutakse välja dialoogi mudel, mis seisneb misjonitegevuses, kuna enamik elanikkonnast ei tea õigeusust midagi, tajudes seda kui venelaste, rumeenlaste ja kreeklaste etnilist religiooni.
Briti Rahvaste Ühenduse riikides (Ühendkuningriik, Austraalia, Kanada) peetakse vajalikuks süsteemset tööd traditsiooniliste kristlike väärtuste pooldajatega, nii nendega, kes on veel anglikaani kirikusse jäänud, kui ka nendega, kes on sealt lahkunud põhjusel, et ei pidanud võimalikuks osaleda selle dekristianiseerimises.
Rahvaste ühenduse kultuurilise, majandusliku ja osaliselt ka sõjalise mõju tsoonis asub India, õigeusklik Küprose Vabariik, mitmed Okeaania saareriigid, kus, nagu ka Euroopas, valitseb identiteedikriis. Samuti asub seal oluline osa anglikaani kirikust ja just see osa, mis on vastu selle lõplikule lagunemisele, omab kauaaegset dialoogikogemust õigeusu kirikuga ja on 19. ja 20. sajandi teisel poolel kogenud mitmeid nii üksikuid kui ka massilisi katseid õigeusku pöörduda.
Rääkides Venemaa välispoliitika nn Ameerika huvidest ei saa ka VÕK ignoreerida kristlikku tegurit. USA Episkopaalkirikus toimuvad samad protsessid, mis Ühendkuningriigi anglikaani kirikus – sisemine lõhenemine klassikaliste episkopaalide ja selle kiriku ja moraali täieliku lagunemise pooldajate vahel. Lagunemise vastased USAs otsivad samuti taga tõelist kirikut. On teada juhtumeid, kus õigeusu misjonitegevus USAs on olnud aktiivne ja edukas.
Nendes diplomaatilistes projektides positsioneerib VÕK ennast eliitidevahelise, poliitilise, kultuurilise ja religioonidevahelise dialoogi vahendajana ning pakub ennast välja alternatiivina liberaliseeruvale anglikaani kirikule.
Tunnistatakse, et Aafrika on kontinent, kus on käimas õigeusu buum, mille käivitas Küprose peapiiskop Makarios, kes Küprose presidendina suutis aafriklasi veenda, et õigeusk ei ole koloniaalreligioon. Praegu avatakse terveid piiskopkondi, seminare ja missioone nendes Aafrika riikides, kus neid seni ei olnud – näiteks Madagaskaril. See puudutab otseselt ka Venemaad, sest Nõukogude Liidu järglasena oli Venemaa see, kes koolitas Aafrika riikidele poliitilist ja tehnilist eliiti.
VÕK peab Venemaa poliitika selgeks puuduseks, et õigeusu buumil Aafrikas ei ole Venemaaga midagi pistmist, kuigi just siin, nn kolmandas Roomas, tuleks vastavaid inimesi välja õpetada. Seepärast avatigi Rahvaste Sõpruse ülikoolis, kus õpivad peamiselt Aafrika ja Ladina-Ameerika riikidest pärit üliõpilased, misjonärikogudus ja õigeusu teaduskond.
Välisministeeriumiga koostööd korraldava töörühma tegevus ei piirdu ainult SRÜ riikidega, kuid peamiselt keskendutakse nendele riikidele ja piirkondadele, kus elavad kaasmaalased.
Umbkaudsete hinnangute kohaselt kuulub ülemaailmsesse venekeelsesse õigeusu diasporaasse praegu ligi 30 miljonit inimest, kellest suure osa moodustavad Vene õigeusu kiriku kogudused. Moskva patriarhaadil on praegu 829 kogudust ja 52 kloostrit 57s «kaugvälismaal» asuvas riigis, neist 409 kogudust ja 39 kloostrit kuuluvad Vene õigeusu kiriku välismaa haru alla.
Kiriku välissuhete osakond koordineerib kiriku jõupingutusi partnerluse loomiseks kohalike kaasmaalaste organisatsioonidega ja kaasmaalastega suhtlemise eest vastutavate valitsusasutustega.
Kui uurida hoolikalt Rossotrudnitšestvo aastaaruandeid, võib märgata välisministeeriumi ja VÕKi sünkroniseeritud tööd neis riikides, kus asuvad Venemaa saatkonnad.
Saatkondades toimuvad korrapärased kohtumised ja ümarlauad, kus osalevad järgmiste struktuuride esindajad:
1. Rossotrudnitšestvo esindaja. Agentuur allub välisministeeriumile.
2. Fondi «Vene maailm» (Vene keskused ja Vene maailma kabinetid) esindaja. Välisministeerium on üks fondi asutajatest.
3. Vene kaasmaalaste koordinatsiooninõukogu esindaja. Kaasmaalaste küsimuste valitsuskomisjoni juhib Sergei Lavrov.
4. Kaasmaalaste õiguste toetamise ja kaitsmise fondi partnerriikide valitsusväliste organisatsioonide võrgustiku esindajad. Fondi asutasid välisministeerium ja Rossotrudnitšestvo.
5. Vene õigeusu kiriku eesseisja. Koostööd sel territooriumil koordineerib välisministeerium VÕKiga suhtlemise töörühma kaudu.
6. Eeldatavalt peaks osalema ka välisluure SVRi legaalse residendi asetäitja (välisministeeriumi ametniku kattevarju all), kes vastutab välispoliitilist kurssi toetavate tegevuste eest, see tähendab residentuuri töö eest vastuvõtva riigi mõjuagentide ja usaldusisikutega (poliitikud, ajakirjanikud, avaliku elu tegelased).
Nagu näha, on viis ümarlaua taga istuvat tegelast otseselt seotud välisministeeriumiga. Praeguseks on minister Lavrov muutunud diplomaadist sõjapropagandistiks; portfellita välisminister patriarh Kirill on aga sõja toetaja. Välispoliitilise mõjutamise hästi õlitatud ja uudishimulike silmade eest varjatud struktuur on endiselt olemas ja paistab töötavat.
Tõlkinud Ago Raudsepp